Peeter Sauteri aeg, rahu ja sõna

Valner Valme
, muusikatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Sauter
Peeter Sauter Foto: Mihkel Maripuu

Juba mitme põlvkonna noorte ja enam ka mitte nii noorte kultuskirjanik Peeter Sauter on elu vormis: viimasel ajal ilmub temalt mitu raamatut aastas. Oma lahedat, pretensioonitut eluvaadet avas ta ka filmis «Vaeste kirjanike maja».

Kui 23 aastat tagasi ilmus «Indigo», lugesid seda kõik minu põlvkonna noored vanuses 15–25 aastat, see oli kooliväline kohustuslik kirjandus. Midagi sellist ei olnud eesti kirjanikult enne loetud, ja ometi kirjeldati meile kõigest vabalt voolavat olemist realistlikus vormis.

Aastad mööduvad ja Sauter jääb Sauteriks: ta on oma vahetule, mainivale, ilustamata, aga omamoodi ilusale ja isegi romantilisele stiilile truuks jäänud ja keegi ei ole osanud teda selles ületada.

Teda saadab ka mingi kuulsus, vagabundi, napsivenna, ümberhulkuja kuulsus, isegi leebelt anarhistlik aura. Ta pole eriti vaevunud seda ümber lükkama, kohati on seda isegi takka õhutanud, ometi on selge, et suur osa sellest imagost on müüt: piisab, kui vaadata Peetri tööde hulka.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles