Juba mitme põlvkonna noorte ja enam ka mitte nii noorte kultuskirjanik Peeter Sauter on elu vormis: viimasel ajal ilmub temalt mitu raamatut aastas. Oma lahedat, pretensioonitut eluvaadet avas ta ka filmis «Vaeste kirjanike maja».
Tellijale
Peeter Sauteri aeg, rahu ja sõna
9. veebruar 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui 23 aastat tagasi ilmus «Indigo», lugesid seda kõik minu põlvkonna noored vanuses 15–25 aastat, see oli kooliväline kohustuslik kirjandus. Midagi sellist ei olnud eesti kirjanikult enne loetud, ja ometi kirjeldati meile kõigest vabalt voolavat olemist realistlikus vormis.
Aastad mööduvad ja Sauter jääb Sauteriks: ta on oma vahetule, mainivale, ilustamata, aga omamoodi ilusale ja isegi romantilisele stiilile truuks jäänud ja keegi ei ole osanud teda selles ületada.