Arko Olesk: kosmilised külalised

Arko Olesk. Foto: Mihkel Maripuu

Killud on pühitud, pilapildid netti üles laetud. Esimesed teaduslikud andmed Tšeljabinski meteoriidi kohta annavad aga aimu, et tegelikult ei olnud sündmuses midagi erakordset.

Jah, sedagi on öeldud, et tegu on viimase saja aasta jooksul suurima Maad tabanud taevakiviga. Ei ole kindel, kas me silmad sarnast kosmilist tulevärki enam näha saavadki, lähtudes rehkendusest, et sellise suurusega taevakehad tabavad Maad keskeltläbi kord sajandis. Teisalt, kui loobuda meiekesksest ajaplaanist, oli Maa ajaloo mastaabis tegu miniatuurse ja tavapärase sündmusega. Meie õnneks.

Esialgsetel hinnangutel oli Tšeljabinskis aknaid lõhkunud meteoriidi läbimõõt umbes 17 meetrit ja kaal 10 000 tonni. Võrdluseks: Eesti suurim hiidrahn, Letipea Ehalkivi, on laiuse-pikkuse poolest vaid veidi pisem. Meteoriit liikus läbi Maa atmosfääri kiirusega umbes 64 000 kilomeetrit tunnis, plahvatades paarikümne kilomeetri kõrgusel kildudeks. Plahvatuse võimsus oli ligikaudu 30 korda võimsam kui Hiroshimale heidetud aatomipommi plahvatus, ent omakorda hinnanguliselt 30 korda nõrgem kui 1908. aastal Siberit laastanud Tunguusi katastroof (mis oli arvatavalt komeedi plahvatus atmosfääris). Tšeljabinskis juhtunu annab natukene aimu ka sellest, kuidas võis välja näha Kaali kraatri tekkimine.