Postimees.ee's käib Euroopa Parlamenti kandideerivate parteide vaadete tutvustamine. Täna küsisime kandidaatidelt: kuidas suhtute Euroopa ühisesse energiapoliitikasse ja mida saaks teie seisukoha mõjule pääsemiseks europarlamendis teha? Vastavad sotside kandidaadid.
Ivari Padar: Ühtse energiapoliitikani tuleb paratamatult jõuda, sest tegu ei ole mitte ainult Euroopa energiaalase sõltumatuse suurendamisega, vaid ka julgeolekuküsimusega. Euroopa Komisjon peab end jõulisemalt kehtestama euroliidu ja kolmandate riikide, eriti aga Venemaa vahelistes energiasuhetes. Energiapoliitika väljatöötamisel tuleb keskenduda ka säästmisele, energiaturu avamisele ning alternatiivsetele energiaallikatele, tarnijatele ja tarneteedele.
Katrin Saks: Täna piirdub ühtne ELi poliitika nende küsimustega, mis jäävad liidu piiresse ning puudutavad elektri- ja gaasituru reegleid, tuumaenergeetika ohutust, energia säästu ning taastuvenergeetikat, kliimat, jne. Ühiselt on ju vastu võetud eesmärgid vähendada CO2 hulka ning suurendada taastuvenergia kasutamist ning säästmist. Ühise energiapoliitika puudumisest räägitakse eelkõige seoses kolmandate riikidega. Aga see poliitika peab alguse saama pealinnadest ning soovist seda valdkonda ühiselt edaspidi korraldada. Kuid ratifitseeritava Lissaboni leppega suureneb Euroopa Parlamendi roll ka energiaküsimustes ja Euroopa Parlament on suurepärane foorum, kus erinevaid lähenemisi ja positsioone ühtlustada. Mul on Euroopa Parlamendi panusele ühisesse energiapoliitikasse palju usku. Ise olen seni tegelenud selle temaatikaga Kesk-Aasia delegatsioonis, kus sooviksin ka jätkata.
Sven Mikser: Euroopa Liidus kokku lepitud siseturu reeglid elektri- ja gaasituru osas ei ole ehk täiuslikud, ent Komisjoni tulevased ettepanekud ja loodetavasti jõustuv Lissaboni lepe loovad võimalused seda edasi arendada. Olulisim küsimus täna on suhted kolmandate riikide, esmajoones oluliste tarnijatega. On oluline, et EL hakkaks ka neilt nõudma euroliiduga suhtlemisel lähtumist energiaharta põhimõtetest: seadustest lugupidamine, avatus, läbipaistvus. Suhetes kolmandate riikidega on Euroopas erinevad nägemused: on neid, kes soovivad varustuskindluse parandamiseks luua transiitmaadest sõltumatuid otseühendusi tarnijaga (Nord Stream), ja teisi, kes soovivad varustuskindlust tõsta, luues tarnekanaleid erinevate tootjate juurest Euroopasse (Nabucco).
Jüri Tamm: ELi ühine energiapoliitika oleks väga oluline. Mida teha? Masseerida ja reaalelus toimuvatele nõrkustele ning ebaõnnestumistele pidevalt tähelepanu juhtida. Olgem ausad, meie võimalused on suhteliselt piiratud, mis aga ei tähenda, et väikese riigi saavutustetabel on ELis juba ette ära trükitud. Kui ma sarnaste mõtetega oleksin 1975. aastal läinud Kiievisse vasaraheidet harrastama, siis poleks mul täna ette näidata ei kahte olümpiapronksi ega maailmarekordit.
Hannes Rumm: Tasapisi on ühine energiapoliitika euroliidus tugevnenud, kuid mitte veel piisavalt. Liikmesriigid on vastumeelselt loovutanud energiapoliitikat euroliidu pädevusse ning praegune siseturu reform ei olnud piisavalt jõuline just Saksamaa ja Prantsusmaa vastuseisu tõttu.
Euroopa ühtne energiapoliitika piirdub liidu piiresse jäävate küsimustega: elektri- ja gaasiturureeglid, taastuvenergiapoliitika jne. Suuremat ühisosa vajame just euroliidu piiridest välja jäävates küsimustes. Näiteks tuleb kiiresti üle vaadata gaasi varustuskindluse direktiiv, mille nõrkust nägi kogu Euroopa aastavahetusel Venemaa ja Ukraina vahelise gaasikonflikti ajal. Euroopa Komisjon peab europarlamendi toel end jõuliselt kehtestama euroliidu ja kolmandata riikide vahelistes energiasuhetes. Praegu rullivad mõne suurema liikmesriigi huvid üle liidu ühiste huvide.
Kadi Pärnits: Keegi ei eita, et praegu on Euroopa jaoks ühtne energiapoliitika olulisim julgeolekuküsimus. Ühtne energiapoliitika vajaks suuremat koordineeritust ELi piiridest väljaspoole jäävates küsimustes. Lissaboni leppe ratifitseerimine ja jõustumine loob selleks head eeldused. Tuleks toetada Euroopa Komisjoni jõulisemat kehtestamist ELi ja kolmandate riikide vahelistes energiasuhetes, et energialepped kolmandate riikide, sh Venemaaga ja ELi vahel lähtuksid energiaharta põhimõtetest nagu vastastikkus, seaduste austamine, avatus ning konfliktide lahendamise põhimõtted. Euroopa liidu energiaalase sõltumatust saab arendada toetades energia säästmist, sisemaiste energiallikate kasutamist, alternatiivsete tarnijate ja tarneteede kasutuselvõttu ning energiaturu avamist. Eesmärk saada Euroopa roheliste tehnoloogiate kasutamisel liidripositisoonile maailmas väärib pingutamist.
Mark Soosaar: Tuleb kindlakäeliselt kinni hoida põhimõttest, mis kirjas ka Eesti Vabariigi põhiseaduses: igaüks peab säästlikult kasutama loodus- ja elukeskkonda. Eesti võiks välja tulla ideega algatada üle-euroopaline energiasüsteemide planeering. Mõttekas on seda planeeringut koostades kokku leppida, milliste ülekandekanalite kaudu hakatakse ostma energiat ELi naabritelt ning rakendada sellised lepingutingimused, mis ei sea ELi energiasõltuvusse demokraatia teelt hälbivatest riikidest.