Miks hevimees ülistab sula?

Sa oled võimeline nagu Jeesus üle vee minema: kiidab Vadim Bondarenko lumesoppa, mille kirumiseks tavalistel eestlastel sõnu ei jagu. Foto: Andres Haabu

Üks tallinlane ei käi tööl nii nagu teised normaalsed inimesed. Mõnikord paneb ta lisaks veel kärnad alla – küll siis aga lendab!

Kui pealinna ühistranspordi peale end välja vihastanud inimesed ostavad tööle sõiduks üldjuhul auto, siis reisibüroo Karol osakonnajuhataja Vadim Bondarenko (41) muretses hoopis tõukekelgu, millega ta on kolm kuud iga päev Mustamäelt kesklinna tööle käinud, nii et üks paar jalaseid on juba läbi sõidetud.

«Olin detsembri alguses Pariisis komandeeringus ja liikusin seal ringi rattaga, aga Tallinna naastes nägin, et paks lumi on maas,» meenutab Bondarenko. «Siis keeras ära, sest sügisel ei saanud nagunii vihma tõttu korralikult rulluiskudega sõita.» Ta on püüdnud igal võimalusel tööle just uisutada. Ehk nagu ta ise tunnistab: tõelise rulluisufännina võtab need jalast vaid kontoris tööd tehes ja magama minnes.

Aga nagu tellitult ilmus toona Bondarenko postkasti reklaamleheke, mille kaanel ilutses tõukekelgu pilt. Kohe järgmisel päeval läks ta tõukekelgule järele ning esimesed paar tundi kelguomanikuna möödusid tema sõnul Nõmme metsades hullates.

Sellest ajast peale käib Bon­darenko Mustamäelt Siili kandist Narva maanteel asuvasse Pro Kapitali hoonesse tõukekelguga tööle. Sõltuvalt lumeoludest võib selleks kuluda tund kuni paar.  
Sulane plöga, mis iga jalakäija välja vihastab, on Bondarenko sõnul just kõige parem jalastega tõukekelguga sõiduks.

«Selline lumi nagu geelistub ning kannab suurepäraselt, sisuliselt libised niuhti üle lombi ja kohati tekib tunne, et oled võimeline Jeesusena üle vete minema,» kirjeldab ta.

Jäise lumega sõites on aga võimalik liikuda pea sama kiiresti kui ratta või rulluiskudega. «Kui paned veel kärnad (libisemisvastased naelikud – autor) alla, siis anna aga minna. Selliste teeoludega võib kelk käest ära minna, kuna kiirus läheb nii pööraseks,» tõdeb Bondarenko.

Korraliku pakasega maha sadanud lumel aga ei libise kelk üldse ning lihtsalt jala käies saaks ilmselt kiiremini edasi kui kelguga rühkides. Oma osa edasijõudmise kiiruses on ka teeoludel. Samas saab kelguga sõita mööda haljasalasid, kus lumi püsib kevadel üldjuhul kauem. «Alles ükspäev sõitsin sõelmepuisturiga võidu,» räägib Bondarenko naerdes. «Ees oli selline puhas valge tee, et anna minna, aga ma ei saanud tast mööda.»

Seni on Bondarenko oma käigud sättinud nii, et pole olnud vajadust kelku kuhugi ukse kõrvale ootama jätta. «Aga ega Tallinnas seda vist varastataks ka, sest tänapäeva inimesed lihtsalt ei oska sellega midagi peale hakata,» oletab ta.

Seni ei ole Bondarenko kedagi teist pealinnas tõukekelguga liikumas näinud. Aga ta kutsub inimesi üles seda tegema, sest «see on tõeline fun», pealegi õpib nii lund tundma. Ilmselt ei ole Bondarenko sõnavaras veel nii palju lume erinevaid olekuid kirjeldavaid sõnu kui eskimotel, kuid vaevalt et keegi teine oskaks Eestis lumest ja selle libisemisoskustest nii värvikalt ja detailirohkelt rääkida.

«Kui –10 kraadi juures tuleb uus lumi maha, siis seda ma nimetan nekrofiililumeks ja sellega kulub kojusõiduks paar tundi, aga nümfomaanilumega saad tunniga kohale,» räägib mees.

Esialgu reedab tõukekelguomaniku muusikamaitset vaid üks temaatiline kate kelgu seljatoel, kuid Bondarenko sõnul on tal juba plaan, kuidas tuunida sõiduriist tõelise hevimehe vääriliseks. Nii et järgmisel talvel võib pealinna tänavatel näha LED-tuledega kaunistatud sõiduvahendit.

Tulemused

Kui kaua kulub Vadim Bondarenkol Mustamäelt Tallinna kesklinna tööle sõiduks:

•    rattaga 20 minutit (kõige otsem tee üle Tõnismäe)

•    rulluiskudega 20–30 minutit (Liivalaia tänava kaudu)

•    trolliga umbes 30 minutit

•    tõukekelguga tund kuni kaks (ringiga ümber vanalinna)