Steriilne aegadeülene perekonnadraama

Priit Pius ja Maiken Schmidt lavastuses «Kolm vihmast päeva» Foto: Siim Vahur

Kui päevalehtedele omases formaadis teatrikirjutised (lühikesed ja suhteliselt kiiresti tekitatud) on esmajärjekorras pigem teatrit üldisemalt populariseerivad ja mõnevõrra asjatundlikumalt platvormilt vaatamissoovitusi andvad või lavastuse eest hoiatavad, siis väikeste saalidega Tallinna Linnateatri permanentselt välja müüdud etenduste puhul on sellises kontekstis kirjutatu üsna väikese kasuprotsendiga.

Seda enam, kui lavastus, näiteks «Kolm vihmast päeva», esietendus üle kuu tagasi ja järgmine etendus, kuhu teoreetiliselt võimalik pilet saada, saabub rohkem kui kuu pärast.

Kaval kontseptsioon?