/nginx/o/2013/03/31/1664764t1h3959.jpg)
Professor Ago Samoson, üks meie pisut «dissidentliku» mõtteviisiga teadlane, kes, olles rahulolematu meie teaduse ja ühiskonna suhetega, viitab omaaegsele USA kuuprogrammile kui näitele teaduse hiilgavast võimekusest praktiliste asjade korraldamisel, mis ühtlasi on ka näide ühiskonna huvide ja vajaduste suhtes üsna küsitava väärtusega sihiseadmisest. Ka Eesti teadus suudaks palju teha, aga selle kasu rahvuslikule majandusele ja meie rahva heaolule sõltub suurel määral ka sihiseadmisest.
Kes seda peaks tegema? Sellest on juba üle kümne aasta möödas, kui üks Eesti kõrghariduse akrediteerimiskeskuse egiidi all tegutsenud kõrgeauline rahvusvaheline komisjon õpetas siinsele teadusele sihte seadma: «Oma visiidi käigus kohtasime sageli visiooni ja sellest tulenevalt strateegilise plaani puudumist tuleviku jaoks. Hindamiskomisjon soovitab läbi viia olukorra analüüs põhimõttel eesmärk-abinõud-ressursid. Me nägime, et enamasti juhindutakse vastupidisest järjekorrast, st inim- ja materiaalsed ressursid on otsustavad eesmärkide seadmisel. [---]»
Nendest õpetussõnadest on meil küll tehtud kaunisõnalisi «raamdokumente», «teekaarte» jm arenguplaane, aga üldsõnalisest jutust palju kaugemale pole jõutud. Teadlaste põhimure näib endiselt olevat äraelamiseks raha leidmine, hea, kui oma kompetentsile ja huvidele lähedase tööga.