Neeme Korv: valelik peegel

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Kuu aja jooksul ei saanud ükski inimene Eesti liikluses surma. Ümberlükkamatu fakt, ja ometi kaasnes sellegagi meedia­avarusis ironiseerivaid, isegi küünilisi kommentaare. Küll nähti põhjust tänavaaukudes, küll kütuse kallinemise tõttu piiratud sõitudes. Aga miks ometi mitte, küsin, tähelepanus, suuremas hoolivuses üksteise suhtes? Kas me olemegi sellised jõhkardid, nagu anonüümsest kommentaarimeediast vastu karjuv «tegelikkus» meid kujutab?

Olen alati mõelnud, et Eesti vajab aega leidmaks seesmist rahu mitte erutuda iga ärriti suhtes. Aga võib-olla me ei vajagi aega, vaid lihtsalt otsime vastuseid valest kohast.

«Poeg mul sääl väikse purde pääl oma varbaga tormi teeb,» laulab Jaan Tätte. Ja tõepoolest, väike ühiskond võimendab iga sõna ja tegu. Ja mitte ainult ei võimenda, vaid muudab oluliseks ebaolulise. Nii haarabki sootsiumi hüsteeria. Kuid see on suuresti näiline.