Ivar Põllu: müra ja valgus

Ivar Põllu Foto: Erakogu

Millest peaks kirjutama kultuurikommentaaris nädalal, kui ministeerium reorganiseerib jõuliselt nukuteatrit, kevad sulatab lund ja talv teeb rea võidukaid vastulööke, kultuuriinimeste (Allik, Mutt) väljaütlemised nihutavad hea tooni piiri üha kaugemale, valimised lähenevad ning elukutseliste poliitikute ringreisid ja stand-up-ülesastumised muutuvad üha krapsakamaks; nädalal, kus Tartu linnapea Urmas Kruuse umbusaldamine kukub läbi, Põhja-Korea armutu rünnak USA vastu lükkub veel edasi, sureb Margaret Thatcher ja Mart Laar esitatakse Eesti Panga nõukogu juhi kandidaadiks (nagu räägiti juba ammu); nädalal, kus Rahvakogu toimubki, ja tundub, et selleks korraks on jälle rahu majas?

Väga hea. Ja nii edasi. Valisin tähtsaid uudiseid, ilma kallutamata ja ironiseerimata. Aga kokku on see ikkagi üks hektiline jada, mida võib lõpmatuseni jätkata, niikaua, kui uudise uudisväärtus muutub koomiliseks (see oleks juhtunud kuskil kommentaari lõpus, enne 3000 tähemärgi täissaamist).

Võimas, eks? Nii võib ka kirjutada. Ümberringi toimub palju asju, millest osa on nagu päris ja osa vähem päris ning tihtipeale on võimatu aru saada, mis on uudis ja mis on kumu uudiste summutamiseks; mis on oluline teabe edastamine ja mis on PR ehk professionaalne vajaliku info levitamine. Enamasti taandub suur osa ümberringi toimuvast müraks, millega pole midagi peale hakata, sest kõik kuuldav-nähtav on väga tähtis ning kõigele peab kaasa elama, kuid kokku on see ikkagi roosa müra või vaikus. Samamoodi nagu kõik värvid kokku segades annavad kokku pruunikasmusta ning kõik värvilised valgused kokku annavad valge valguse.