Majandusteoreetiline lähenemine demokraatiale kinnitab, et valitsused võistlevad häälte pärast üsna samamoodi nagu tarnijad tarbijate pärast. Üks Ameerika kongresmen selgitas seda naftaärimehele nõndamoodi: «Sina äritsed naftafutuuridega. Mina äritsen häältega.»
Selles on alati peitunud oma tõetera. Poliitikud soovivad, et neid valitaks, ning võtavad tihtipeale mõnes küsimuses seisukoha pigem sellepärast, et see aitab neil hääli koguda, mitte oma sisemisest veendumusest. Eeldusel, et leidub piisavalt valijaid, kes ei hooli kuigi palju, millistest poliitilistest printsiipidest peaks valitsus juhinduma, ega kuluta aega kaalumisele, milline lahendus mõnes konkreetses küsimuses teeniks kõige paremini riigi pikaajalisi huve, leidub alati hääli, mida endale korjata.