Kangert lisab veel, et austab maratonijooksjaid ja triatloniste, kuid ei suuda neid mõista: «Treenida päevade kaupa selle nimel, et teha aastas kaks-kolm starti...»
Kui võidust rääkida, siis oli Kangert kaheksandal etapil, temposõidus, triumfile lähedal, puudu jäi 14 sekundit. «Kolmas koht oli ootamatu, minu jaoks ülikõva, aga hetk hiljem hakkasin juba endamisi arutama, kuhu need vajalikud sekundid kadusid. Kui startisin, olid kurvid veel märjad ning laskumisel ei saanud maksimaalset kiirust arendada. Ja finišieelne tõus oli üllatavalt järsk, rattal ei jätkunud selle jaoks käiku – ma pole mägedes pedaalides mitte kangutaja, vaid kerija tüüp. Oma viga: pidanuks ise tõusunurga üle vaatama ja käiguvahetajal teisi hammasrattaid kasutama. Aga mis siin ikka kahetseda ja kurta, läks, nagu läks.»
