California daamil Julia Holteril on kõrgharidus kujutavas kunstis ja tema muusika on loomulikult puhas kunst, mille eesmärk on ühtaegu helidega rääkida, kirjutada, mõtestada, maalida, liikuvaid pilte näidata. Õhulosse luua. Tavaliselt ajab selline rõhutatult kõrge ja lai ambitsioonikus kas haigutama või hirmu nahka, aga kui me kõiki kavalaid naisi muusikas kardaksime, poleks meil Laurie Andersoni, Liz Fraserit ega Kate Bushi.
Holteri kaks aastat tagasi ilmunud debüütplaat «Tragedy» ilmus nüüd CD-l ja duubelvinüülil uuesti ning on äärmuslikum kui järgnenud «Ekstasis», mida võib isegi indipopiks nimetada. «Tragedy» lähtepunktid on ambient, neoklassika, kreeka tragöödiad, performance art, art-house kino, Riley, Reich, Stockhausen, Yoko Ono ja kindlasti eelmainitud Laurie Anderson. Kõik ei tule helipildis veel nii selgelt välja kui ehk mõeldud on, sest salvestatud on koduste vahenditega: n-ö magamistoapopp, samas lisab see sahisev-kumisev saund kontseptsioonile vastavat spontaansust. Augustis ilmutab Domino Holteri kolmanda albumi «Loud City Song», mis esmakordselt on salvestatud profistuudios.
Valner Valme
-----------------------------
/nginx/o/2013/05/24/1779876t1hb325.jpg)
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)