Abiliseks liiga kõva mees

Jaan Martinson
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tanel Kangert
Tanel Kangert Foto: A.Peegel

Tanel Kangert on kõva. Ülikõva. Üks käputäiest ratturitest maailmas, kes on võimeline ronima mägedes, taluma temposõidus piinavat valu piimhappest pungil jalgades, kannatama tundide kaupa lõikavat külma ja lausvihma ja pikkade etappide tempot ning seda kolme nädala jooksul ühegi ärakukkumiseta. «Kui Kangert poleks pidanud Astana liidrit Vincenzo Nibalit aitama, jõudnuks ta Itaalia velotuuri kokkuvõttes raudselt esikümnesse,» kinnitas Eestimaa rattaguru Jaan Kirsipuu.

Kirsipuu teadis juba enne Giro algust, kui kõva Kangert tegelikult on. Nüüd teab seda ka maailm. Uudisteagentuurid ja netiportaalid kirjutavad ning telekanalid räägivad kummalise nimega eestlasest – «Tanel Kangert kõlab justkui tegelane Winny Puhhi raamatust» –, kes teeb nii meeletut tempot, et Nibali palub tal vaiksemalt võtta, alistab järske tõuse läbi nina hingates ning annab lumesajus oma käised tiimi liidrile, sest põhjamaa mehed külma ei karda.

Muide, linnalegend räägib, et kord talvisel ajal helistanud keegi autojuht Prantsusmaal politseisse ja kurtnud, et ilmselt on kaks tüüpi hullumajast põgenema saanud ja kihutavad jalgratastel keset laia lund mööda maanteed vabaduse poole. Kohale kiirustanud mundrikandjad pidasid hullud kinni, nood osutusid Kangertiks ja Rein Taaramäeks, kes rahulikult trenni tegid. Asi see lumesadu ja mõni miinuskraad ära ei ole.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles