Tiit Hennoste: ma tahaksin koodus olla ...

Tiit Hennoste Foto: Kristjan Teedema

Olid kunagi ajad, mida mõned väga vanad inimesed veel mäletavad. «Ma tahaksin koodus olla, kui Pääts on preesident …». Mõned rahuolematud nimetasid seda vaikivaks ajastuks, sest riigi seadused kirjutasid üpris selgelt ette, mida tohtis avalikkuses kommenteerida ja millest tuli vaikida. Teiste jaoks kandis see valitsejate järgi nimetust klikiaeg.

Nüüd on uued ajad. Vaikimine on avalikust ruumist välja tõrjutud. Kirjutada võib kõigest. Kirjutada tuleb kõigest. On kommiaeg.

See algas vist netiajakirjandusest, mille omanikud ühel hetkel leidsid, et raha saamiseks on kasulik koguda komme, mis toovad klikke, mis toovad raha. Aga teate ju seda vana lauset: tahtsime parimat, aga läks nagu ikka. Raha eriti ei tulnud, aga kommist ja klikist said meedia valitsejad. Sõjaeelse maailmaga võrreldes on muutunud ainult kliki loomus. Avalikust ja pisikesest seltskonnast sai suuremas osas anonüümne ja tohutu suur klikiarmee. Aga ma ei taha sellest kõnelda. Ma tahan kõnelda sellest, et hea algatus ei jää kunagi kasutamata.