Esimest korda saavad lastekaitsepäeva puhul Heategija tiitli 10 täiskasvanut, kellest kolmel käisid reporter Anneli Ammas ja fotograaf Liis Treimann külas.
Heategijad 2013 - Desiree, Mare ja Svetlana
1. juuni 2013, 00:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Habras, kaunis ja asjaliku silmavaatega Desiree on justkui astunud välja Astrid Lindgreni raamatu «Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses» lehekülgedelt väikevendade õe Malinina.
20aastane Desiree Reva on oma viiele nooremale vennale olnud ema eest, eriti kui ema Lyl endal on juhtunud keerulisemad päevad olema.
«Ühel pool korteris oli paras seltskond koos, aga teisel pool podises pliidil söök, pesumasin töötas, Desireel oli käes tolmuimeja ning väikesed vennad ümber vanema õe – see oli niisugune vaatepilt, mida ei unusta,» meenutas Halliste valla sotsiaalnõunik Monika Erreline üht kevadist õhtupoolikut Revade kodus, kui muretsevad naabrid sotsiaalnõuniku igaks juhuks kohale olid kutsunud. «Ju nad muretsesid, kas Desiree ikka on kodus ja väiksemad lapsed hoolitsetud.»
Hallistes mäletatakse, et Desireel on alati mõni väiksem vend käeotsas – juba sellest ajast, kui ta oli peres vaid kaks aastat noorema vennaga. Kui emal sündisid kaks järgmist poissi – Desiree on alati lootnud, et sünnib ka üks õde! -, käis Desiree algkoolis ja juba nende jaoks oli ta teise ema eest. Rääkimata viimastest, 4- ja 5-aastasest vennakesest.
«Kui Desireed poleks, ei tea, kuidas Ly oleks hakkama saanud,» jätab sotsiaalnõunik küsimuse õhku. «Lyl on vahel vaja toetavat õlga ja Desiree on talle seda pakkunud.»
«Ma ei tunne, et ma millegist ilma oleksin jäänud või ei oleks midagi saanud,» ütleb Desiree ja lisab väikese pausi järel: «Ei oska ehk tahtagi. Ei, väga ei ole olnudki, et midagi jäänuks raha taha.»
Desiree loodab, et tema peres on kunagi vähemalt kaks last, kellest üks võiks olla tüdruk. «Ja kindlasti oleks ka laste isa,» unistab Desiree. Niimoodi ta ei taha, nagu emal on olnud. «Ema pole ehk osanud suhteid hoida, tall pole ehk endal selleks piisavalt tahtmist ja pealehakkamist olnud,» arutleb ta elutargalt.
Ema Mare – üks ja ainus
«Nii Mare sattuski Kuressaare lastekodusse, kus olin mina koos oma väiksema venna Markoga. Ise ma seda väga hästi ei mäleta, aga minu ema rääkis, et kui ta meile Markoga järele tuli, jooksin ma ema sülle ja ütlesin lastekodu kasvatajale, et mina lähen nüüd koju. Usun, et see oli väga tähtis hetk minu elus. Marko lasi liumäest alla ja jooksis samuti ema juurde. Me olime valmis minema Koju OMAenda EMAGA.»
Nii kirjutas 21-aastane Reet Järsk Mare Kangurist, oma emast Keila SOS lastekülas. Tol Reeda ja tema vendade-õdede elu muutnud 1995. aasta jaanuaripäeval oli Reet 3aastane ja tema vend Marko polnud veel kahenegi. Nende viis vanemat õde-venda elasid tollal vanaemade juures, kes olid nõus, et Saaremaa juurtega Mare viib kõik seitse, kellest vanim 11-aastane, alles avatavasse SOS lastekülla.
Reeda ja Marko bioloogilise pere lugu on üsna samasugune, nagu kipub olema, kui lapsed nende kodust lastekodusse viiakse.
«Kui ühel emal oli suur õnn saada seitse last, aga tal polnud jõudu neid kasvatada, siis minul on olnud suur õnn neid kasvatada,» räägib Mare. «Ütlesin laste emale, et ära muretse, nad jäävad alati sinu lasteks ja alguses mind ikka piinas mõte, kas nende ema teeks nii, nagu mina tema lapsi kasvatan. Mul oli laste emaga hea kontakt ja ta alati andis endast parima, kui lastega tal külas käisime.»
20-aastane Marko Adamson kuulab ema Mare juttu ja tema nägu tõmbub pilve: «Mis mõttes ta hea oli?!»
Mare naeratab ja jätkab: «Päris ausalt ma talle ei rääkinud, sest olen neid kiivalt armastanud nagu oma lapsi! Ja olen endale alati aru andnud, et nad ei ole minu omad – kes üldse kelle oma on?!»
Mare mõtleb veidi ja lisab: «Lapsel peab olema tunne, et sina oled tema oma, iga laps peab tundma, et on kellegi oma. Laps on laps ja elab oma lapsepõlve ning oleks ebanormaalne mõelda, et ta peaks sulle tema kasvatamise ja hoidmise eest tänulikkust näitama. Kui nad ükskord on suured, saavad ise hakkama ja võtavad kaasa tunde, mis on kodu - siis see ongi tänu.»
Svetlana tahab, et vene lapsed hoiaksid Eestit südames
Kohtla-Järve Punamütsikese lasteaia direktor Veera Kevlitš teadis, et temaga 11 aastast koos töötanud õppealajuhataja Svetlana Podtsepajeva ei loe töötunde ega aja näpuga järge, mida on kohustatud tegema, aga ikka suutis Svetlana direktorit üllatada.
Mullu käis üks 6-aastane Punamütsikese lasteaia väga raske haigusega võidelnud tüdruk kolmel õhtul nädalas õppealajuhataja Svetlana Podtsepajeva juures kodus, et õppida ja kooliks valmistuda. Tädi Svetlana, tema abikaasa, abituriendist tütar ja eriti kass olid kõik haaratud raske operatsiooni järel taastuva tüdruku aitamisse.
Punamütsikese lasteaias ei teadnud neist pikkadest õhtutest keegi – tüdruk lihtsalt ei käinud lasteaias, aga põhjust teadis vaid õppealajuhataja. «Joonistasime, kirjutasime ja vahepeal mängis ta kassiga, aga maikuus tuli ta lõpuks lasteaeda tagasi ning lõpetas koos teistega pidulikult lasteaia,» rääkis Svetlana Podtsepajeva. «Ma kohe ei oska teisiti, kui pean aitama, kui kellelgi mure on,» ütleb isegi enda üle imestades.
Alles lasteaia lõpupeol kuulis direktor ja teised, millega õppealajuhataj talv läbi oli õhtuti tegelenud, kui tüdruku ema Svetlanat pisarsilmil tänas.
Punamütsikese lasteaeda, mis pole avamisest alates, 30 aastat põhjalikku remonti näinud, kus koridorides on maas igivana linoleum, tahavad ahtmelased oma lapsi panna – kõige selle pärast, mida tehakse lisaks tavalisele laste kasvatamise programmile. Iga kuu sõidetakse koos kõige vanemate laste ja sageli ka koos nende vanematega kusagile ekskursioonile. Alates kodusest kaevandusest ja eestikeelstest lasteaedadest Ida-Virumaal kuni väljasõitudeni Tallinnasse ja Tartusse. Ja need reisid on osalistele tasuta – sponsorite ja lõimumisprojektide raha eest korraldatud.
«Nii mõnigi lapsevanem tunnistab, et jõudis meiega koos esimest korda Tallinnasse või Tartusse, et nad pole kuulnudki Ahaa-keskusest ega mänguasjamuuseumist,» ütleb Svetlana. «Meie moto on: tunne ja austa Eestit, kohta, kus elad!»
___
Heategevusfond Dharma ja Lastekaitse liit annavad esimest korda lastekaitsepäevaga seoses välja Heategija tiitlid.
Heategija 2013 laureaadid
Sotsiaaltöötaja ja kasuema Inge Ojala-Pihlaja
Lääne-Eesti päästekeskuse päästja Antti Lääts
Halliste neiu, oma vendadele teine ema Desiree Reva
Kohtla-Järve Punamütsikese lasteaia õõppealajuhataja Svetlana Podtsepajeva
Keila SOS lasteküla vabatahtlik Gert Tiivas
Tallinna vaba waldorfkooli õpetaja Merle Paat
Puuetega laste eest seisja Iivi Kallaste
Noorsoopolitseinik Helga Kamõšnikova
Keila SOS lasteküla ema Mare Kangur
MTÜ Igale Lapsele Pere eestvedaja Jane Snaith