Oli nagu fantoomriigi esindaja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

LA spetsialist Ameerika kontrakultuuri hällis: Jaak Treiman San Franciscos, USA lääneranniku kauneima suurlinna panoraami taustal.

FOTO: Margus Välja

Juuksed tuulest sasitud, istub Jaak Treiman lahtise auto roolis ja tuiskab Los Angelesest piki Vaikse ookeani kallast San Franciscosse. Californias on Eestis sündinud Treiman elanud peaaegu kogu elu, avaldanud LAst koguni raamatu, diplomaatilise linnajuhi «A Diplomatic Guide to Los Angeles», mis juhatab külalised turistide peavoolust eemale.

Ajalooline kohtumine: Eesti välisminister Lennart Meri 1990. aastal kohtumas USA eelmise presidendi Ronald Reaganiga (vasakult teine). Kohtumise korraldas Ameerika jurist Jenik Radon (vasakult esimene) koos oma eesti assistendi Anu Lehmanniga (tollal Pärt). Pildil paremal Jaak Treiman. Ligi pooletunnise kohtumise algul jahmatas Radon osalejaid, kui võttis Reagani laualt luba küsimata peotäie värvilisi lutsukomme. Aga Reagan ütles, et selleks need kommid seal ongi. Sedasi aitas Radoni ootamatu tegu kohtumise kohe sõbralikule ja inimlikule lainele viia.

FOTO: Margus Välja

Jaak Treiman näitab käega, et see maanteeäärne linnasaginast eemale jääv kalarestoran Malibus, Neptune’s Net, on tsiklimeeste lemmikpeatuskohti, asutatud aastal 1958. Või et siit läheb Los Ange­lese ja Ventura maakonna piirijoon – koht, mida mainitakse Los Angelese bändi Beach Boys 1963. aasta laulus «Surfin’ U.S.A.».

San Francisco Hyatti hotellis asus möödunud kuul ESTO ja USA lääneranniku Eesti päevade peakorter. Peo aegu tuli seal vastu tuttav LA eesti naine ja hüüdis Jaak Treimanile kaugelt: «Näe, Los Angelese poisid ka kohal!» Teda on ikka peetud noorema põlve väliseestlaseks, kes üles kasvanud võõrsil.

Jaak Treiman on Eesti 95-aastase järjepideva riikluse ainus elav kehastus, viimne riiki teeniv isik, kelle oli ametisse määranud sõjaeelse Eesti esindaja. See juhtus 1986. aasta kevadel, kui New Yorgi Eesti peakonsul suursaadiku ülesandeis Ernst Jaakson nimetas Treimani Eesti Vabariigi aukonsuliks Californias, USA välisministeeriumi heakskiidul. Ta on pikaajalisim kõigist Eesti rohkem kui 130 aukonsulist, kes praegu maailmas ametis. Kui Eesti välisministeerium kahe aasta eest oma teenetemärgi sisse seadis, sai Treiman selle esimesena rinda.

Aukonsul on isevärki ametimees – konsulaarülesandeid täitev ametiisik, kelle nimetab välisminister. Eesti konsulaarseaduse järgi võib aukonsuli kandidaadiks olla «asukohariigi ühiskonnaelus või majandus-, kultuuri- või muus valdkonnas tuntud ja hea mainega isik, kes on võimeline täitma konsulaar­ülesandeid ning vajadusel juhtima konsulaarasutust». Seejuures ei saa aukonsul oma ülesannete täitmise eest Eesti riigilt töötasu, vaid peab ise katma oma tegevuskulu.

Täna saab Jaak Treiman 70 ja räägib esimest korda sünnimaa ajalehele oma elukäigust.

Kuidas te Ameerikasse sattusite?

Olin vähem kui kolmekuune, kui ema süles Eestist lahkusin. See oli 1943. aasta 20. oktoobri pimedal tormisel ööl, nagu ema seda meenutas. Saksa aeg, olime salaja emaga saanud Eestist Soome minevale söepraamile. Saksa rannavalvepatrull tegi sadamas korralist ringkäiku ja tuli ka praamile. Mina olin just sel ajal nutma hakanud. Ema oskas mind vaigistada, enne kui patrull kuuldeulatusse jõudis. Nii nad ei märganud söekastis varjul olevat söetolmust ema ja last.

Soomest läksime edasi Rootsi, sealt Austraaliasse ning 1951. aasta novembris jõudsime USA Vaikse ookeani rannikule. Laev, millega Austraaliast tulime, pidi sõitma San Franciscosse, aga tegi Los Angeleses vahepeatuse. Isa oli kannatamatu ja otsustas, et nüüd läheme maha.

Kuigi ma pole elus viisipärast eestikeelset õpetust saanud, rääkisime kodus alati eesti keelt. Inglise keel on esimene võõrkeel, mida hakkasin õppima Austraalias isa põlvel, piilupart Donaldi pildiraamatust.

Õppisin LAs Lõuna-California ülikoolis (USC) politoloogiat ja juurat ning Chicago ülikooli magistriõppes rahvusvahelisi suhteid. 1971. aastal lõin oma õigusbüroo, mis tegeles äri- ja kinnisvaranõustamisega.

Teie vanemate põlvkonna Ameerika-eestlased hakkasid peagi pärast saabumist pagulaskonna seltsielu elama. Kas see köitis ka noori?

Mu vanemad võtsid pagulaselust tõesti aktiivselt osa, samuti poliitilisest tegevusest, eriti isa. Mina astusin tema soovitusel EÜS Põhjala liikmeks, kuhu ka isa kuulus. Puutusin kokku teiste Balti riikide pagulastega. 1970ndate lõpuks ei olnud osa eksiilbaltlasi rahul, et senised rahvuslikud pagulasühendused ei tee Balti riikide paremaks märkamiseks ja teema USA valitsuse silme ees hoidmiseks piisavalt tööd. Nii loodi Balti Ameerika Vabadusliiga (BAFL) ja see hakkas asju uut moodi ajama. Küsiti suhtekorraldajailt nõu, järjekindlalt tehti avalikke väljaastumisi. Hakkasin kaasa lööma.

Idarannikul oli selles töös väsimatu Mari-Ann Rikken (Kelam), kes Ameerika Hääle eesti saadetest sai Eestis nime ja hääle poolest ammu enne tuttavaks, kui ta ise Eestisse jõudis. Hea koostöö arenes Heino Jõgise, Laas Leivati ja Wil­liam Hough’iga ning BATUNiga – see oli Balti riikide noorte pagulaste organisatsioon Balti Apell ÜRO-le.

1984. aastal peeti Los Angelese olümpiamängud. Avatseremooniast osavõtuks saatsid korraldajad kutse kõigile LAs esindatud rahvusgruppidele, baltlased kaasa arvatud. Kui aga eestlaste, lätlaste ja leedulaste rahvatantsurühmad kutsele vastasid, siis öeldi järsku kõigile kolmele ära. Ju oli korraldajatel lootus, et ehk Moskva ei vii oma LA mängude vastast boikotiähvardust ellu, ja teda ei tahetud baltlastega ärritada. Kui selgus, et lootus oli asjatu, siis oli hilja meid ligi lasta.

Meie aga andsime asja rahvuslikul pinnal diskrimineerimise eest kohtusse, nõudes olümpiaettevalmistuste peatamist! Ega me arvanud, et mängud seisma pannakse. Aga nii saime tõstatada Balti-teema avalikkuse ees ja veidi suurendada teadmist meie kohta. Selles olime edukad, lehed kirjutasid nii USAs kui välismaal.

Los Angeles Times kirjutas 1986. aasta juunis, et eesti päritoluga Ameerika juristi Jaak Treimani (42) juures lehvib fantoomriigi lipp, mida USA valitsus tunnustab. See oli pärast seda, kui teid oli värskelt Eesti aukonsuliks määratud. Kuidas teist muu ilma silmis riigita rahva ametlik esindaja sai?

Eesti riik määras oma esimese aukonsuli Los Angelesse 1933. aastal. Kuna USA Eesti liitmist Nõukogude Liiduga ei tunnustanud, siis jäi ka aukonsulaat alles. Kui mu eelkäija Ernst Laur 1985. aastal suri, saatsin sõprade soovitusel Jaaksonile sooviavalduse.

Ametlikult algas mu aukonsuliaeg 1986. aasta 6. märtsil. Los Angeleses on üks maailma suuremaid konsulaarkorpusi. Laur oli olnud ärgas sidemelooja, LA diplomaadid olid Eesti ja Balti riikidega kursis.

Selles nägin aukonsuli tegevuse peamist mõtet neil aastatel – tuletada maailmale pidevalt meelde, et meie riiklus on alles. Kuid aeg muutus neil aastail ruttu. Varsti hakkas Ameerikasse tulema kodumaa eestlasi, vabadusvõitlejaid.

Lennart Meriga puutusin esimest korda kokku siis, kui ta Savisaare üleminekuvalitsuse välisministrina läks 1990. aastal Ronald Reaganit külastama. Aukonsulina saatsin teda. Reagan ei olnud enam president, kuid tal oli LAs Century Citys oma büroo. Meriga olid kaasas mees ja naine, kes tõid ta kohale, lennutasid Reagani kabineti uksest sisse ja välja nii kähku, et mina Meriga õieti rääkida ei saanudki. Küll otsis Meri mind varsti ise üles.

Miks ta teid üles otsis?

Oli 1992. aasta hiline september ja hakkas hargnema üks allegoorilis-moraliseeriv bergmanliku filmi laadis lugu, mis viis mind esimest korda pärast imikuna lahkumist tagasi Eestisse.

Telefon helises. Meri ei olnud veel president, kuid pidi selleks varsti saama. Ta oli tollal Eesti suursaadik Helsingis, aga otsis juba inimesi nendesse riigiametitesse, kuhu riigikogu kinnitab kandidaadi presidendi ettepanekul. Selgus, et tal oli midagi minu jaoks mõeldud – riigikohtu esimehe või õiguskantsleri koht. Ta sisendas, et uus Eesti vajab inimesi, kes pole läbi imbunud nõukogude korrast ning on tulvil läänelikke ideid.

Jäin mõttesse. Olin selleks ajaks olnud 16 aastat abielus ning mu naine Jean, šoti ja iiri päritolu Kanada immigrant, oli juba harjunud mu Balti-projektidega. Eks ka tütar Samantha, kes oli siis 20. Mingil hetkel räägiti palgast. Meri nimetas summa, mis oli umbes 300 Ameerika dollarit kuus. Eestis selle aja kohta kõrge palk, aga et sellega Californias perega hakkama saada, majalaenu maksta ...

Arutasime asja ja leidsin, et see on ikkagi üsna ahvatlev ettepanek. Olin ise aastaid toonitanud, et võitlus Eesti iseseisvuse taastamise eest pole eesmärk omaette. Et see on inimõigusi austava ühiskonna loomine, kus inimesed saavad oma võimeid maksimaalselt rakendada. Nüüd oli tekkinud unikaalne võimalus olla oma uut ühiskonda ehitaval sünnimaal ise nende mõtete elluviimise juures.

Läksingi oktoobris kaheks nädalaks Tallinna. Seal oli hulk kohtumisi Toompeal ja Kadriorus. Aga õnnestus käia ka Võrumaal, kus olen sündinud. Sain elus esimest korda kokku meie pere Eesti-sugulastega. Sellest on väga soe ja elav mälestus. Visiidi sisse jäi ka 20. oktoober, ema ja minu kodunt äramineku tormiöö 49 aasta eest.

Eestis käis edasi jutt ainult õiguskantsleri ametist. Kohtumistest, sealhulgas president Meri ja vabariigi valimiskomisjoni esimehe Eerik-Juhan Truuväljaga, jäi mulje, et asi on otsustatud. Kõik toetasid mind. Käisime koos Meriga Ivi Eenmaa juures rahvusraamatukogus õiguskantsleri tulevasi võimalikke tööruume vaatamas – mille asukohta mulle valida anti. Kuni hakkas ärasõidukuupäev lähenema ja päris täit selgust kõiges siiski ei olnud. Kuigi ühtki teist kandidaati õiguskantsleri ametisse polnud samuti esile kerkinud.

Olin ammu kodus, lähenes põhiseaduses etteantud tähtaeg, mil president pidi riigikogule oma kandidaadi ette panema. Kuulsin Eestist, et Meri öelnud ühele ajalehele, et tema kandidaat olen mina. Kaks päeva hiljem nimetaski ta oma kandidaadi – see oli Truuväli. Kes ka riigikogus häältega 41 : 39 läbi läks.

Kuigi mingeid seletusi mulle ei antud, valitses ametlik vaikus, pidin aru saama, et minu roll selles põhjamaa eeposes oli sedapuhku niisugune ning et see oli nüüdseks täidetud. Kaks aastat hiljem sain Meriga lennukis kokku – esimene kohtumine ja jutuajamine pärast 1992. aasta oktoobrit Tallinnas. Ta esimesed sõnad olid: «Arvan, et olen sulle selgituse võlgu.»

Aga mis siin ikka seletada. Truuvälja õiguskantsleri-volitused kestsid põhiseadusega määratletud seitse aastat, Meril seisis ees teine presidendiaeg. Tormine elu uues Eestis hakkas rulluma nagu vahutav ookeanilaine Malibu rannal. On õnn, et olen saanud seda jälgida ja natuke ise kaasa teha.

Kes ta on?

•    Jaak Treiman (sündinud 27. juulil 1943 Võrus) kuulub Eesti aukonsulina 27 aastat Los Ange­lese konsulaarkorpusse, mis on maailma suuremaid. Ainult Hongkongis ja New Yorgis on esindatud rohkem maid. Teda on valitud LA konsulaarkopruse varahoidjaks.

•    Treiman on juristiharidusega ning esindanud Ameerikas mitmeid välisettevõtteid, näiteks Austraalia investeerimispanka ja Briti telefonikompaniid, samuti aidanud luua Ameerika firmadel ärisuhteid Eestis.

•    Treiman kaasasutas MTÜ Innovation Democracy uuendusmeelsete väikeste, kuid oluliste algatuste toetuseks õrnas arengujärgus maades, nagu ettevõtluskoolituse rahvusvaheline arengukoostööprojekt Afganistani Kabuli ja Mazari ülikoolis 2011–2012.

•    Tunamullu avaldas ta 249-leheküljelise raamatu «A Diplomatic Guide to Los Angeles» (maksab Amazonis 20,62 dollarit), mille LA linn kingib oma ametlikele külalistele, samuti saab selle raamatu iga LAsse teenistusse saabuv uus konsul.

    Tagasi üles