/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Aastaid on ta käinud Eestis kui tundmatu. Ja kui õlgadeni ulatuvad hallikad juuksed välja arvata, siis ega ta teistest millegi poolest väga eristugi. Heledad silmad ja õbluke kehaehitus, pikkust nagu keskmisel eestlasel, riietus pealtnäha täiesti pretensioonitu. Suurt tähelepanu nii ei ärata.
Küll aga on maailmas tähelepanu äratanud see, mis ta viimase pooleteise kümnendiga korda on saatnud. Alexander Tenzo (42), kelle vanavanemad olid läbi ja lõhki eestlased, on loonud omanimelise luksustoodete kaubamärgi House of Tenzo, mis valmistab unikaalseid – ja oleks patt jätta lisamata, et väga-väga kalleid – vääriskividest ehteid.
Arteril õnnestus Tenzoga (esivanemate nimi oli Tõnso) saada jutule eelmise kuu lõpul Kuressaares, kus ta esitles sealsetel ooperipäevadel enda kujundatud ja tema meistrite valmistatud hinnalist kätetööd. Miks ta seda siin tegema soostus, kuigi vaevalt Saaremaal või Eestis keegi tema kauneimaid ehteid osta jaksab?
«Peapõhjus on see,» vastab Tenzo, «et mul on eesti juured. Olen seda tundnud kogu elu.»
Maailmas kogub Tenzo nimi aga jõudsalt tuntust. Vääriskividest ehete rahvusvahelistes kataloogides seisab tema House of Tenzo võrdväärsena kõrvuti selliste suurustega nagu Cartier ja Boucheron, Fabergé ja Van Cleef & Arpels jpt.
Teie kaliibriga ärimehed lendavad tavaliselt lennukiga. Millega teie Eestisse saabusite?
Tulin Peterburist autoga. Sõitsime tasapisi, peatusime [Lääne-Virumaal] Vihula mõisas, ööbisime seal, ei kiirustanud kusagile. Tahtsin ka metsas seeni korjata, aga nendega polnuks mul pärast midagi peale hakata.
Mis mulje Eesti tee peal jättis?
Ma käin siin üsna sageli. Mul on Väike-Maarjas suguvõsale kuuluv talukoht, sindelkatusega maja, mille oleme taastanud. Nüüd ehitame teist korrust peale, tasapisi teeme ümbrust korda. Mulle meeldib seal väga. Mu õde, kes elab samuti Peterburis, veedab seal suviti kuu-kaks.
Selgitage palun, kui suur on teie firma House of Tenzo, kui võrrelda seda näiteks De Beersi või Cartier’ga! (Näitan talle välismaist klantsajakirja, kus ilutsevad kuulsate brändide uhked reklaamid. – P. P.)
Minu firma ja need, mida siin ajakirjas näeme, on kaks eri asja. 90 protsenti sellest, mis näiteks Cartier müüb, tugineb brändi reklaamile ja suurele kaupluste arvule. Meie eesmärk on hoopis teine. Me kasutame ainult väga haruldasi värvilisi vääriskive, meil on oma kaevandused ja lihvimistöökojad oma meistritega. Me teeme kõik algusest lõpuni ise valmis.
Värvilisi vääriskive pole maailmas kuigi palju, mistõttu on meie toodangu maht palju väiksem kui Cartier’l, aga ehete valmistamise tase on palju kõrgem. Meil ei saa kunagi olema üle maailma 120 kauplust – see ei ole minu eesmärk ja mulle ei ole seda vaja. Aga me tõstame pidevalt oma toodete kvaliteeti, suurendame haruldaste kivide valikut.
De Beersist ma üldse ei räägigi – see on briljantide monopol. Briljandid on maailmas ühed kõige rohkem levinud vääriskivid. Neid leidub igal pool, ma arvan, et isegi Saaremaal (naerab), küsimus on ainult selles, kui palju neid leidub ja kui palju maksab nende kaevandamine. Briljantide turg on kunstlik, tuginedes reklaamile, nagu on kunstlik ka nende hind, mida kontrollib maailmas peamiselt De Beers. Värvilisi vääriskive leidub seevastu väga väikeses piirkonnas.
Kus?
Sambias, Tansaanias, Madagaskaril, Sri Lankal, India lõunaosas. Veidi ka muudes kohtades, aga seal pole nende kvaliteet piisavalt hea. Värvilisi vääriskive ei saa kunagi olema nii palju nagu briljante. Praegusel finantsiliselt rahutul ajal on need hea investeering. Me teeme koostööd Šveitsi pankadega, samuti Hiinas, kus pangad pakuvad võimalust värvilistesse vääriskividesse investeerida. Nende väärtus tõuseb palju kiiremini kui briljantidel, mille hind on juba niigi kõrge.
Kuidas te selle äri peale sattusite?
Mulle on alati meeldinud kivid ja mulle on alati meeldinud reisida. Juba nõukogude ajal käisin Uraalides ja Siberis, tutvusin geoloogidega – see oli romantiline periood. Asi läks tõsisemaks juhuslikult. Sõitsin paari kaaslasega 1995. aastal Sri Lankale tegema seikluslikku dokumentaalfilmi sealsetest huvitavatest kohtadest. See oli mul järjekordne avantüür, millest midagi välja ei tundnud. Aga Sri Lankal leidus palju safiire ja spinelle. Hakkasin selle teema vastu tasapisi huvi tundma, samuti uurima, kuidas neid kive kaevandatakse. Hakkasin ka ise koos kohalikega kaevandama. Asi pakkus mulle nii suurt huvi, et jäin mitmeks aastaks Aasiasse. Reisisin Kagu-Aasiasse, ka Aafrikasse. Õppisin mitu aastat seda tegevusala ja turgu tundma.
Kas kujutasite juba siis ette, kes teist peatselt saada võiks?
Ei. Mul oli lihtsalt huvitav. Peagi hakkas mind paeluma, kuidas kive lihvida. See on väga raske töö. Kui on haruldane kivi, tuleb esmalt aru saada, kuidas seda üldse lihvida saab, mis nurga alt, kus on kivi ülemine ja kus alumine pool. Tavaline inimene vaatab muidu, et see on ju üks tavaline kivitükk. Hiljem hakkasin juba lihvimislaudu täiustama. Sest kui tõsta lihvimise taset, hakkab kivi järjest huvitavamalt välja nägema, ja siis saab seda ka maha müüa. Tasapisi hakkas paistma, et sellest kõigest võib saada minu elukutse.
Veidi aega hiljem, umbes 1998, sattusin Nigeeriasse. See on ohtlik koht, aga seal oli nagu Klondike (kullapalavik Alaskal 19. sajandi lõpus – P. P.)!
Kuidas sinna sattusite?
Oi, see on väga pikk lugu. (Naerab.) Üle tühermaa, üle piiri – väga ohtlik! Nigeeria on tegelikult suurepärane maa, seal on väga lahked ja lõbusad inimesed, aga samas käisid seal iga päev mingid tulistamised. Aga mul oli vaja sinna kohale minna, sest seal on maapõues selline kivide varu, millist ei ole mitte kusagil maailmas.
Ja keegi teine peale teie seda ei teadnud?
Teati küll, aga sinna kardeti minna. Mina läksin ja sain lühikese ajaga väga eriilmelistest kividest kokku hea kollektsiooni.
Praegu on meil kaevandamiskohad Sri Lankal ja Madagaskaril. Osa on meie enda omad, osa on renditud. On ka farmeritega kokkuleppeid, et maksame nende maal kaevandamise eest. Sri Lankal on asi lihtsam: seal on kerge kaevandamislubasid vormistada. Madagaskaril on palju raskem – seal võim kogu aeg vahetub.
Lisaks on Madagaskaril see häda, et pole piisavalt tehnikat. Kuigi mõnikord võid Madagaskaril leida kivi lausa maapinna lähedalt või poole meetri sügavuselt – seal on palju läbiuurimata piirkondi –, kaevandame meie 30–40 meetri sügavuselt. Aga Aafrikas on see probleem, et tehnika läheb kogu aeg katki.
Miks?
Põhjust polegi. Aafrika on lihtsalt selline koht, kus miski ei tööta, kõik läheb kohe puruks. Kuigi tehnika on meil hea, Saksamaal ja Hiinas valmistatud. Kui need masinad asuks Eestis, töötaks need siin kindlasti. Arvatavasti on põhjus õhus. (Naerab laginal.)
Nigeeria on samuti rikas maa, seal on palju naftat ja mineraale, aga miski seal ei tööta. Kõik, mis inglased seal koloniaalajal tegid, varises paari aastaga kokku niipea, kui britid lahkusid. Midagi sellest pole järele jäänud.
Kui palju jagub teil maailmas värviliste vääriskivide turul konkurente?
Sõltub tasemest. Igas äris on eri tasemed. On Žigulid ja on Bentleyd. Nii ka meie äris. Meie tegeleme selliste kividega, millega tegeleb maailmas enam-vähem tõsisel tasemel veel kolm kuni viis inimest, peamiselt Šveitsis ja Ameerikas. Enamasti on neil ligi 200-aastaste traditsioonidega pereäri. Sellist teist nagu meil, mis on arenenud väga lühikese ajaga, ei ole minu teada kusagil.
Enamik juveeliärisid on maailmas lihtsalt ärid, kus loetakse raha: kivi kaks eurot, reklaam kolm eurot, kauplus üks euro... Meil on teistsugune lähenemine, ja see on palju raskem: me püüame võtta asja nii nagu 120 aastat tagasi, kui juveliiritooted olid kunst.
Mida see täpsemalt tähendab?
Meil on esindused Peterburis, Moskvas, Pariisis ja Bernis, samuti kavatseme avada esinduse Hongkongis. Ka Riias avame väikse koha, sest seal on tekkinud tilluke klientide ring. Kauplusi meil pole. Ma ei näe neil mõtet, sest meil ei saa kunagi olema nii palju tooteid, et oleks vaja kauplus avada, ja teisalt, ma ei taha meie toodangu kvaliteeti alla lasta. Meie tegutsemine on privaatsem: inimesed tulevad showroom’i, pakume neile teed, näitame neile oma asju.
Kuidas teid ilma kaupluste ja reklaamita üles leitakse?
Me käime rahvusvahelistel messidel, näiteks Baselis, Hongkongis. Ja meil on väga head juveliirid, kes oskavad teha asju, mida mujal keegi enam ei oska ja mis olid kasutusel sada aastat tagasi. (Näitab ehteid ja seletab, kuidas mustrid on tehtud, kuidas ehted painduma pandud jne. – P. P.)
Mis moel olete suutnud oma kompanii nullist nii kiiresti üles kasvatada?
Tööd tuleb teha kogu aeg. Ja riskida. Hästi palju riskida. Tuleb teha asju, teadmata, kas midagi üldse tuleb välja või mitte. [Vene helilooja Pjotr] Tšaikovski on öelnud: «Inspiratsioon on hea, aga see peab saabuma töö ajal.» Ma ei usu neid jutte, et istun ja inspiratsioon tuleb peale.
Kui palju olete äris kõrvetada saanud?
Ma ei loe neid kordi, ei pööra neile tähelepanu. Kindlasti on vigu olnud palju. Mul on terve kollektsioon sünteetilisi kive, mida olen ostnud siis, kui asja veel hästi ei tundnud. Aga edukaid juhtumeid on olnud rohkem.
Selleks et niisuguses äris tegutseda, on vaja raha...
(Aleksei Saks, Tenzo esitluse korraldaja: Algul on vaja labidat. Siis kahte labidat.)
Algul polnud mul isegi labidat. Saabusin Sri Lankale, taskus kümme dollarit. Ja kaasas kaks tuttavat. Üks neist, kellega tahtsime filmi teha, sõitis kohe minema. Peagi jäin sinna üksi.
Ja edasi?
Edasi läks Jumala abiga. Oli tunne, et tuleb selle alaga tegelda.
Mida enne seda elus tegite?
Enne olin tegelenud igasuguste aladega: muusikaga, ehitusega, geoloogiaga, arheoloogiaga. Reisisin palju ringi. Õppisin veidi muusikakoolis flööti, aga pole ühtegi kooli lõpetanud. Isegi keskkooli mitte. Kuidagiviisi lõpetasin 10. klassi... Hiljem lõpetasin Peterburis kaks kursust geoloogiat, õppisin ka arheoloogiat. Mulle on õnneks sattunud elus teele inimesed, kes on olnud head õpetajad ja ka inimestena head. Ei teagi, kuidas nii on läinud... Palju on olnud juhust.
Kas pikad juuksed on teil noorusaja pärand?
Need on mineviku hipiajast, siis olid mul juuksed isegi poolde selga. Piiter on ikka teistsugune kui ülejäänud linnad Venemaal. Olen terve elu kandnud selliseid juukseid, need on saanud minu stiiliks.
Pikkadest juustest söandan järeldada, et nõukogude süsteem teile ei istunud.
Mul oli nõukogude ajal väga raske elada. See on hullumeelne süsteem, alates inimsuhetest ja jätkates propagandaga. Ma ei suutnud tollast aega taluda – õhku ei jätkunud.
Kasvasin üles vanaisa juttude najal. Ta rääkis, milline oli elu Peterburis 1917. aastani. Olin siis, kui ta neid jutte rääkis, veel väga väike, aga mul tekkis nende juttude põhjal ettekujutus hoopis teistsugusest maailmast võrreldes sellega, mida nägin enda ümber. Hiljem hakkasin huvituma ajaloost ja siis sain aru, mis juhtus minu maaga 20. sajandil. Olen seda alati ka välja öelnud, juba koolis.
Võib-olla Eestis oli asi leebem, aga meil Venemaal püüti sind kasvatada kommunismi ja sotsialismi vaimus. Ma ei suutnud seda taluda. Läksin arstikabinetti ja ütlesin, et ma ei suuda koolis käia, mul tekib midagi käega ja hakkab paha, kirjutage vabastus. Ja kirjutatigi, et mul on kooliallergia. (Naerab.) Selle asemel et õppida, pidasin iga päev vaidlusi õpetajate ja direktoriga, kes oli hingelt nii kommunistlik, et ajas kõik head inimesed koolist minema. Nii visati ka mind lõpuks koolist välja.
Kas seepärast hakkasitegi ringi rändama, et olla vaba hing?
Jah, just. Käisin pöidlaküüdiga läbi Siberi isegi Vladivostokis. Kohtusin hingelt suurepäraste vene inimestega.
Kuidas teid kodus kasvatati?
Mu vanaisa oli intelligentsi esindaja. Ta suri kümme aastat tagasi. Tema õde ja minu ema õde olid samuti haritud inimesed. Nad said aru, mis ümberringi toimub, nii et meil valitses kodus dissidentlik vaim.
Mida teate oma vanavanematest, kes on Eestist pärit?
Nad lahkusid siit 19. sajandi teisel poolel Peterburi, kus seadsid end Narva värava lähedal Peterhofi suunas hästi sisse. Nad rajasid palju aedu, nende juures töötas palju-palju inimesi. Nad ehitasid mitu ilusat maja. Neil oli isegi Tõnso-nimeline tiik. Peterburis elas tollal väga palju eestlasi (enne Esimest maailmasõda väidetavalt üle 50 000 – P. P.), minu teada isegi rohkem kui Tallinnas.
Mis sai te esivanematest pärast 1917. aasta revolutsiooni?
Eraomandus likvideeriti, muidusööjad ja bandiidid võtsid kõik ära neilt, kes olid enne midagi teinud. Katastroof juhtus. Nad sõitsid ära välismaale, sest oli ohtlik Venemaale jääda. Kes lahkus Inglismaale, kes Eestisse, kes Hollandisse, kes Pariisi, kes Londonisse Cambridge’i (üks neist töötas seal koos vene kuulsa füüsiku Pjotr Kapitsaga, kes pälvis hiljem Nobeli preemia – P. P.). Vanavanaisal oli viis õde ja üks vend, Venemaale jäi üksnes minu vanaisa. Vanavanaisa õde Emilie, kes oli kasvatanud tsaar Nikolai II õe Olga lapsi, emigreerus Kanadasse.
Kuidas teie vanaisa Aleksander nõukogude aja üle elas?
Kõigil neil, kes olid minevikus olnud rikkad või kel olid aadlijuured või kes olid välismaalt pärit, ka eestlastel, oli 1930. aastatel Venemaal ohtlik elada. Mu vanaisa oleks paar korda peaaegu Siberisse laagrisse saadetud. Aga tal vedas, alati õnnestus sellest pääseda. Ometi jäi ta kindlaks, et tema välismaale ei lähe, vaid jääb Peterburi. Kuid ta elu oli väga raske, ta jäi absoluutselt kõigest ilma. Ta töötas erinevatel kohtadel, näiteks tubakavabrikus, Leningradi blokaadi ajal vedas veoautoga üle Laadoga järve toiduaineid. Sellegipoolest elas ta 90 aasta vanuseks. Ta tuli hommikusöögile alati korralikult riides, lipsuga – ikkagi vana intelligent. Ta püsis heas vormis, sõitis elu lõpuni autoga ringi. Vanaisa oli mulle eeskuju, lapsepõlve parim sõber. Kui mul oli vaja vanemate eest ära joosta, siis alati pagesin tema juurde.
Kellena te ema töötas?
Insenerina. Nõukogude Liidus olid kõik insenerid, teist elukutset polnudki. (Naerab.) Ta töötas koos õega mingis salatehases, kus tehti kosmose jaoks navigatsiooniseadmeid.
Kui palju teie ettevõttes inimesi töötab?
Raske öelda, sest kui midagi leiame, palkame kaevandusse inimesi juurde, kas või tuhat tükki. Pidevalt on palgal 170–180 inimest.
Kui palju saate aasta jooksul endale puhkust lubada?
Mulle pole puhkust vajagi, sest mulle meeldib mu töö. Ma ei planeeri puhkust kunagi, sest reisin niigi palju. Vahest käin päeva metsas – mulle meeldivad marjad, seened –, ka talvel, ja sellest piisab. Aga lamada plaažil – see on mulle igav.
Hiljuti käisin nädala Indias kaevanduskohti üle vaatamas. Ilus loodus, mäed, maitsev toit, teeistandused, vanad pühakojad, meri lähedal, inimesed värvilistes riietes, naeratavad, heatahtlikud – Lõuna-India meeldib mulle väga. Olen taimetoitlane – kala siiski söön –, seal on taimetoitlastele lausa paradiis.
Kui mitu päeva aastas veedate õhus või ratastel?
Pole kokku lugenud, aga enamiku ajast.
Või teistmoodi küsides: kui mitu ööd aastas saate kodus veeta?
Tulen kusagilt tagasi, magan ühe öö ja siis sõidan edasi.
Kas teil pere ka on?
Seni ei ole. Pole õnnestunud isiklike asjade ajamist tööasjadega ühitada. Aga nüüd olen hakanud perele mõtlema, loodan, et lähiajal midagi tuleb.
Kuidas saate olla kindel, et sellal, kui teid parajasti kohal pole, kusagil kaevanduses midagi vasakule ei tassita?
Igal pool peab olema inimene, keda saad usaldada, kas just sada protsenti, aga see protsent peab olema väga suur. Ja kui oled midagi valesti teinud või kedagi petnud, siis on usaldus kadunud.
Mil moel teha kindlaks, keda võib usaldada?
Ainult sisetunde järgi. Meie äris toetubki kõik usaldusele nagu vanastigi: lepitakse kätt surudes kokku, et nädala pärast tuleb kaup ja kuu aja pärast raha. Mulle see väga meeldib. Nüüdisajal käib enamik teisi ärisid juristide kaudu, enam ei ole inimsuhteid, ja see mulle ei istu.
Kas olete kedagi usalduse kaotuse tõttu vallandanud?
(Naeratab.) Ma ei ole kedagi kunagi vallandanud. Olen loonud sellise olukorra, kus inimene on ise lahkunud.
On teil ka ihukaitsjad?
Ei ole, ja ega ihukaitsest ka sageli kasu oleks.
Näiteks Sri Lankal pole midagi ohtlikku ega kriminaalset. Nigeerias aga on, mida meenutada. Ka Afganistan ja Pakistan on olnud huvitavad kohad. Afganistani jõudmiseks on vaja sõita Pakistani, kleepida seal habe ette ja panna end vastavalt riidesse. Passi pole vaja. Habe on passi eest. Aga Afganistanis ise midagi teha ei saa, seal on vaid leida partnerid. Tõelisi afgaane, muide, saab usaldada sada protsenti – seal on kultuur niivõrd külalislahke, inimesed on avatud ja ausad. Kahjuks on nende ajalugu kujunenud väga raskeks. Ise ma sinna enam ei sõida – korra käisin, aitab. Nüüd on mul seal inimene, kes ostab kivid kokku.
Kes on teie kliendid?
Väga erinevad inimesed. Sageli on nad kollektsionäärid. Nad kannavad ostetud ehteid haruharva, pigem näitavad neid külla tulnud inimestele nagu maali seinal. Enamasti on nad heal järjel haritud inimesed, kes huvituvad igasugustest asjadest. Aga on ka noori, kes tahavad midagi kingiks osta. Aasiast tuleb pidevalt kliente juurde: Hongkongist, Hiinast, Singapurist. Plaanime näitust Abu Dhabis ja Kataris, ehk ilmuvad sealt ka uued kliendid.
Kui palju on maksnud kõige kallim ehe, mille olete valmistanud ja müünud?
Üsna palju.
Miljon dollarit?
Ei. Mitu korda rohkem.
Kui palju peaks mul olema raha, et ostusooviga teie palge ette ilmuda?
Mis iganes see summa on, ikka püüame midagi leida.
Tuhandest eurost aitab?
Vähema eest on raske mingit erilist ehet teha. Me tahame teha ikkagi asju, mida ei leiduks igas kaupluses. Tuhande euro eest jääb valik siiski väga piiratuks. On ju oluline, et te ei näeks ostetud ehet kellelgi teisel. Kujutage ette, et ostate De Beersilt suure summa eest midagi ja siis näete mingil üritusel viiel inimesel veel samasugust. Minu arust pole see õige.
Kui kaua võtab teil tellimuse täitmine aega?
Just hiljuti oli meil tellimus, mille täitmiseks kulus neli aastat. Aga tulemus tuli vapustav. Tellija aeg-ajalt ikka helistas ja uuris, ega me ole teda unustanud. Ei, ei ole! Me tegime seda ehet ümber kolm korda, sest mingeid kompromisse ei tohi nii kalli asja puhul lubada – kõik peab olema tehtud nii, nagu peab. Tavaliselt on alla kahe-kolme kuu raske eratellimust täita.
Mille nimel pingutate?
Et täiustuda ja teha ilusaid ja huvitavamaid asju, et teha paremini. Sellest piisab.
Unikaalsed ehted
Luksustoodete kaubamärgi House of Tenzo / Tenzo Jewellery House omaniku Alexander Tenzo unikaalsete vääriskividest ehete kujunduses on ühendatud keisririigiaegse Venemaa stiil, 19. sajandi Prantsusmaa juveeliklassika elemendid, idamaine värvikirevus ning põhjamaine kergus. Ehteid iseloomustab ülim tähelepanu iga kivi omaduste suhtes: milline on selle värvivarjund, milline vorm laseb kivil kõige paremini mõjule pääseda. Enim leidub Tenzo kollektsioonis spinellist ehteid, sest spinellil on väga palju toone, mis võimaldab disainida haruldasi ja väljendusrikkaid kunstiteoseid.
Arvamus
Aleksei Saks
loovagentuuri Pult tegevdirektor
Alexander Tenzo firma tegevdirektor ehk kontori juht Jevgeni on geoloog, veetnud 1970.–1980. aastad Siberis ekspeditsioonidel. Ta oli meie peretuttav, kui olin väike ja elasin veel Pihkvas. 1980. aastal oli Jevgenil Tallinnas laulatus. Vahepealsetel aastatel mul temaga kontakti ei olnud. Aga hiljuti käis ta mu vanematel külas ja siis mainisin, et aitan korraldada kontserti Peterburis Jaani kirikus, et tulgu ta kuulama. Jevgeni omakorda ütles, et tulgu mina tema kontorisse, ta tutvustab mulle ühte asja. Teadsin, et ta tegeleb mingite kividega, aga millega täpsemalt tegu, seda mitte.
Läksin siis koos [Eesti Kontserdi direktori] Jüri Leiteniga Jevgeni kontorisse. Ilus antiikmööbel, võtsime istet. Meile anti kohe India teed, seejärel hakati kive näitama. Ütlesin, et väga ilus oranž kivi, aga ise mitte midagi aru ei saanud. (Naerab.) Siis toodi näha juveelitooteid, hinnad juures miljonites rublades. Ütlesin jälle, et väga tore. Siis tuli Alexander. Jevgeni oli nimelt tutvunud Alexandriga ja läinud tema firmasse tööle.
Läksime Alexandriga restorani, rääkisime tema eesti juurtest – väga põnev lugu! Siis tekkis Jüril mõte – ta armastab sünergiat –, et teeme Saaremaa ooperipäevadel Tenzo vääriskividest ehete esitluse. Alexander kiitis, et väga hea mõte.
Tema kollektsioon pidi tulema Euroopa Liitu Šveitsist, aga see oli mulle täiesti võõras valdkond. Olin parajasti Tõstamaal õunapuu all, kui mulle tollist helistati, mis kõiksugused dokumendid peavad mul olema vormistatud. Siis hüüdsin, et stopp-stopp, seda on liiga palju!
Aga Eesti Vabariigis, tuleb tunnistada, on asjad hästi. Esmaspäeval läksin tööle ja kolmapäevaks olid kõik paberid korras. Kõik käis raks ja raks! – digiallkiri ja riigilõiv... Niiviisi Tenzo kollektsioon Eestisse Saaremaale jõudiski.