Suvepäike, kiviklibused rannad ja karjamaad, liivased põllud ja heinamaad tervitasid Matsi, kui ta pärast paaritunnist merereisi Hiiu saarel maabus. Need olid 17. sajandi saarlasele sedavõrd meeltmööda, et ta Jausa külla oma talu rajas ja pere lõi. Passis sealne elu ka tema järeltulijaile – ikka jäid vanimad pojad isatallu, nooremad asutasid endile omad talud ning tütred läksid naabertaludesse või ümberkaudsetesse küladesse perenaisteks.
Tellijale
Eeva Jeletsky: kodusaare teed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Läks ka Tooma Roosi möödunud sajandi 30ndatel – läks nelja kilomeetri taha Lugusele Antsupeetri Heinole kaasaks. Paar aastat pidas Roosi põldu ja Heino sõitis merd, aga nagu noortel ikka, oli nendegi hing rahutu ning täis tahtmist teistviisi toimetada. Hiiumaal tundus elu kitsas ja kasin – noored sõitsid mandrile, pealinna. Heino unistas oma vürtspoest, Roosi tarbekunstniku ametist.