Väikeriigi puhul on diplomaat tihti riigi ainus tuntud esindusisik, ainus märk. Üks väga tuntud lääneriigi diplomaat ütles kunagi, et ta peab eestlastest lugu, vähemalt neist viiest, kellega ta alatihti kohtub.
DIPLOMAATIA-eri: Milleks väikeriigile diplomaatia?
12. november 2003, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Diplomaatia väljendab riigi käitumist riikide ühiskonnas, ta iseloomustab ja peegeldab riigi positsiooni, soove ja taotlusi.
Sama toimub inimühiskonnas, kus me oma käitumise, kõne ja muude väliste märkidega räägime sellest, kes me oleme. Inimene võib olla edukas, ta võib pälvida teiste lugupidamise ja toetuse. Ta võib olla ka edutu, väljasurutud, hüljatud.
Riikidevahelistest suhetes ilmnevad samasugused nähtused. Diplomaatide ülesanne on vallata riikidevahelist märgisüsteemi, koodi, kus näiteks sõnapaar «avameelne õhkkond» võib tähendada suuremat tüli.
Esimesed 12 aastat
Väikeriigi puhul on diplomaat tihti riigi ainus tuntud esindusisik, ainus märk. Inglismaast räägib maailmale tema ajalugu, majandus, kultuur, üks halb diplomaat ei suuda seda muljet rikkuda. Eesti puhul tunnevad maailma otsusetegijad, olgu nad poliitikud, ärimehed või teised diplomaadid, tihti vaid ühte-kahte eestlast. Sellega nende teadmised piirduvad. Üks väga tuntud lääneriigi diplomaat ütles kunagi, et ta peab eestlastest lugu, vähemalt neist viiest, kellega ta alatihti kohtub.
Diplomaatial on traditsiooniliselt palju ülesandeid, kuid Eesti jaoks on üks olulisemaid riigikaitse, ohtude analüüs. Meile oluline info võib peituda lauses, estis, vastuvõtul (veiniklaasi taga) pillatud mõttes. Nii said mõned Eesti diplomaadid 1939. aastal info kurikuulsa Molotovi-Ribbentropi pakti kohta teada mõne päeva jooksul pärast selle salajast allkirjastamist Moskvas. Hoopis suurem probleem oli, et faktid olid olemas, aga ei poliitikud ega diplomaadid osanud neist mingeid järeldusi teha.
Väikeriik peab olema valvel 24 tundi ööpäevas, nii õpetas mind Eesti diplomaatia üks taasrajajaid president Lennart Meri. Jeltsini-Clintoni kohtumisel Helsingis, millest räägitakse pikalt Clintoni asevälisministri Strobe Talbotti raamatus «Vene ekspert» (The Russia Hand) ja mis ei toimunud mitte 1930. aastatel, vaid 1997. aastal, tegi Vene president ettepaneku sõlmida salajane kokkulepe, et Balti riike kunagi NATOsse ei võetaks.
Ka Balti diplomaatide käsutuses oli tollal infot, et Vene pool võib sellise kokkuleppe teema tõstatada. Diskreetselt, suuremat kära tegemata külastasime enne tippkohtumist järjekindlalt oma Ameerika partnereid, et kinnitada oma täielikku usaldust nende kindlameelsuse suhtes.
Loomulikult pole probleem ainult salalepetes. Tänases massikommunikatsioonimaailmas on just ründed meie maine vastu need, mida kõige sagedamini tuleb tõrjuda.
24 tunni diplomaatia
Täiesti uue olukorra loob Eesti jaoks Euroopa Liit. Klassikaline diplomaatia tegeleb eelkõige riigi kitsaste rahvushuvide kaitsega ja selle nimel kompromisside sõlmimisega. Tegutsetakse Machiavelli mõtet järgides, et riikidel pole sõpru, on ainult huvid.
Euroopa Liit on küll riikidest koosnev organisatsioon, kuid ühilduv sellise määrani, et tekivad ühishuvid, ühtne identiteet. Sellisel juhul pole võimalik alati ainult rahvuslikku kasu taga ajada, vaid tuleb pidevalt saada ja pidevalt ka anda, olla 24 tundi osaline Euroopa arengus.
Diplomaatide volitustest jääb siin väheseks, siin peavad käsikäes tegutsema välis- ja sisepoliitika. Riigi kõrgem juhtkond hakkab aktiivselt osalema igapäevadiplomaatias. Tänased sidevahendid ja üha sagedamaks muutuvad isiklikud kohtumised (tihti kohtuvad ministrid mitu korda nädalas) võimaldavad seda. Diplomaadid peavad nüüd tegutsema veelgi kiiremini, et pinnast nendeks kohtumisteks ette valmistada.
Aeg on tänases diplomaatias üleüldse omandanud hoopis teise tähenduse. Henry Kissinger, üks 20. sajandi kuulsamaid diplomaate ja diplomaatia ajaloo uurijaid, on kirjutanud, et Viini kongressile sõitsid osavõtjad nädalaid ja kuna polnud sidepidamise võimalust, olid neil kaasas üksikasjalikud juhised erinevate lahenduste tarbeks.
Täna on side Euroopa pealinnade vahel murdosa sekundite kiirusega, palju asju aetakse telefoni teel ja isegi ajaloolastel on hiljem, konkreetset konteksti tajumata, võimatu öelda, miks üks või teine otsus tehti.
Tulevikusuunad
Väikeriik ei loo reeglina sündmuseid ja trende, vaid reageerib neile.
Meie allkiri kuulsal V10 avaldusel on heaks näiteks, kuidas 6 tunni jooksul pidi reageerima tähtsas rahvusvahelise elu küsimuses. Pea liiva alla peitmine poleks meid aidanud, sest juba järgmisel päeval, kui kogu maailma ajakirjandus avaldusest rääkis, oleksime pidanud selgitama mitte oma allkirja, vaid selle puudumist. Just sündmused ja neist üle maailma tehtavad uudised avavad tee väikeriigi diplomaatilisele tegutsemisele, enesega rahul olev rutiin ja liigne keskendumine diplomaatia välisele hiilgusele on väikeriigile kahjulik.
Väikeriigi diplomaatia peab olema dünaamiline ja tulevikku suunatud. Samas sisaldub just väikeriigi diplomaatias põhimõttelisi küsimusi, mis vajavad ikka ja jälle rahvaga läbi arutamist.
Eesti riik taastati demokraatlikele väärtustele ja rahvusvahelisele õigusele tuginedes. Täna peame endalt küsima, kas me võlgneme toetust teistele riikidele ja rahvastele, kes täna on raskustes.
Euroopalike väärtuste kaitsmine maailmas on Eesti rahvale kulukas ja koormav. Professionaalse diplomaadi vaist on pakkuda reaalpoliitilisi lahendusi, et vältida vastuolusid mõnega neist 80% maailma riikidest, kes pole demokraatlikud.
Aga kui eesti rahvas kui Eesti diplomaatia kõrgeim suunaja otsustab, et meil on auvõlg, on meie diplomaatidel loomulikult oskused selle auvõla tagasimaksmiseks.