«Pidasin vajalikuks seda protsessi ajaloo tarbeks jäädvustada, ka selles mõttes, et füüsiline postkast on üha rohkem marginaliseerumas - asemele astub virtuaalne,» räägib kirjakastipiltide autor.
Oma retkedel on Tarto tähele pannud iseäralikku tendentsi. Mida vanem, ilusam ja omanäolisem on postkast, seda rohkem kipub omanik kinnitama, et see tuleb kiiremas korras välja vahetada ja poest uus osta.
«Eks see ole arenguriigi valu ja vaev, inimesed püüavad vabatahtlikult teistega sarnaneda, viskavad minema vana ja omapärase, eelistades tiraeeritud asja.» Tiskres ja mõnes teises uhkes elurajoonis vanas hääs mõttes postkaste enam polegi - on vaid kitsad pilud seina sees, mida mööduja ei märka.
Kokku ulatub Tarto üles pildistatud postkastide hulk 160ni. «Olid ajad, mil ma tundsin jõuetust, et neid on nii palju - kõiki lihtsalt ei jõua,» jutustab ta. «Aja jooksul on mul aga tekkinud kerge kretinism - iga postkasti juures enam naljalt seisma ei jää. Loeb kasti omapära, keskkond, kuhu üks või teine postkast asetub.»
Ka pole ta ette võtnud spetsiaalseid kogumisretki, et kammida läbi üks küla teise haaval. Hobi korras ei jõuakski seda teha. Läbi on käimata Eesti saared, Setumaa ja Narva kant.
«Viimasel ajal olen küll mõelnud, et peaks kiirustama - mitte küll sel määral, nagu pukoloogid, kelle jaoks on päramine aeg pildistada piimapukke,» arvab Tarto.
Üks üldistus on Tartol veelgi varuks - postkastide pildistamise põhjal. Tegelikult tavatsevad seda rõhutada ka postiljonid - nimelt olevat Eesti kurjade koerte maa. Eks ütle seegi Eesti inimese kohta nii mõndagi.