Kas ei meenuta see eestlase arhetüüpi? Seda tuimavõitu inimeselooma, keda Andrus Kivirähk on võrrelnud lepavõsaga - mitte eriti pretensioonika, kuid seda püsivamana.
Andres Tarto on pildistanud postkaste kolm ja pool aastat. Täna Raevangla fotokeldris Lee avatav näitus «Kast ja post ehk Eesti postkast» kujutab endast vahekokkuvõtet sellele, mida noor harrastuspiltnik nimetab postkastide portreteerimiseks.
Mida kõike nendelt piltidelt ei leia. Keegi on postkastiks kohandanud vana plastmasskanistri, teine aga üritanud viljeleda rahvuslikku disaini - aluseks kunagise rahvusjoogi Mehukatti pudel. Siiski on tegemist pigem eranditega.
Eestlasele ei ole postkast olnud asi, mille abil üleaedsest erineda. «Nii nagu poes on meil vähe kirjusid riideid, pole ka kirjusid postkaste,» ütleb Tarto.
2000. aasta suvel sattus ta Rakverre, Pikale tänavale jalutama. Mehe tähelepanu pälvisid vanad roostes postkastid, mis püsisid aluse küljes vaid ühe naelaga.
Vaatamata luitunud väljanägemisele tundus neis olevat iseloomu - nad jutustasid ajast, mil paljut tehti veel käsitsi, vastavalt omaniku äranägemisele. «Mõistsin, et õige varsti kaovad need igaveseks, asendudes ilmetute europostkastidega,» tõdeb ta.
Nähtu ajendas Tartot laiemalt ringi vaatama. Talle meenusid nn drainspottijad, kes pildistavad üht veidrat ja igapäevast eset meie ümber - kanalisatsiooniluuke, tuues sellega välja nende argise «poeetika».
Postkast oli midagi veel enamat - mitte ainult praktiline asjake, vaid ese, mis annab tunnistust muutuvast ajast ja inimesest selles ajas.