Kui Toompea loss eile oma väravad lahti tegi, oli selle ette kogunenud paarsada inimest, peamiselt pensionärid ja kooliõpilased.
Päev Toompeal lapsed lustisid ja suured kurtsid
/nginx/o/2014/08/20/3290717t1h6682.jpg)
24. aprill 2004, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Puhkpillimängu saatel suundus rahvasumm Riigikogu hoovipoolse ukse ette. Seal tervitas neid Riigikogu esimees Ene Ergma.
«Ei tormid uhket hoonet kõiguta ega lange kaela ta su rahvasoole!» lubas Ergma kohale tulnud külalistele, võttes appi luuletaja Jakob Liivi sõnu, kes kirjutas need read Asutavale Kogule 85 aastat tagasi.
Siis lastigi uksest sisse. Pakuti kommi. Nobedamad kiirustasid kohe Riigikogu suurde saali ja võtsid kohad sisse kahe tunni pärast algavaks infotunniks. Varasemad kogemused olid õpetanud, et kui varakult platsi ei lähe, siis kohta ei leia.
Pisipõnn Robert vanaema Heljuga oli avatud uste päeval neljandat korda. Teda juba tunti ja kutsuti tädi Ene juurde torti sööma. Tordi ümber oli lapsi nagu murdu, kuid Ene Ergma kinnitas, et maiust on piisavalt varutud.
Korterimured parlamenti
Sundüürnik Lembitu tõi Riigikokku valitsuse kavatsus üüri piirmäärad Tallinnas vabaks lasta. Ta on endine muusik, pensionär, Tallinnas elanud juba 52 aastat ja olnud 9 aastat korterijärjekorras.
«Põhja-Tallinna linnaosa valitsus ilmselt ei kavatse mulle korterit anda,» kirjeldas Lembit Postimehele asjaolusid. «Kogu aeg küll ehitatakse kortereid ju juurde, aga kuhu need kaovad, keegi ei tea.»
Sundüürniku-seisus oli kohale toonud ka Jaani, kelle arvates oli omandireform ebainimlik ja jättis sundüürnikud hätta.
«Möödunud aastal istusin samal kohal ja esitasin peaministrile sama küsimuse,» pajatas Jaan. «Tema ütles, et jah, see oli poliitiline otsus. Aga mina olen pensionär, minule keegi laenu ei anna, nii et korterit ma vahetada ei saa. Mul ei ole mingit väljapääsu.»
Hiljem koridoris kurtis mees oma muret peaministrile ka silmast silma, kuid too ütles, et mingu Jaan oma murega Edgari juurde.
Lembitu kõrval istuvale rohelises kampsunis naisele tegi muret naabrite jooma- ja suitsuhais, mis tema korterisse tungib ja võtab silmanägemise. Aga abi pole naine seni kuskilt leidnud - ei Tallinna linnavalitsusest, sotsiaalministeeriumist ega ka valitsusest.
«Ma elan viiendal korrusel ja kui minu all neljandal suitsetatakse, siis see tuleb ju kõik üles minu vannituppa ja WC-sse, ja teate, missugune jõle hais see on,» kurtis naine rohelises, lubades, et pöördub ka õiguskantsleri poole. «See mõjub mu silmadele, käin kogu aeg silmaarsti juures...»
Koer parlamendis
Kohale oli tulnud ka pime mees Aare Karu koos oma juhtkoeraga.
Mees kurtis, ei saa oma neljajalgse abilisega poes käia, sest looma ei lasta sisse. Pimedale on aga koer paraku silmade eest, ja kuidas sa siis jätad silmad ukse taha.
Riigikogu pole see mees õieti kunagi näinud, sest on juba tosin aastat pime olnud.
«Päris selge silmaga ei ole Riigikogu näinud, vaid läbi udu,» täpsustas ta. «Enne ju ei olnud külastamispäevi, kui ma nägija olin. Aga ma umbes tean, kuidas see välja näeb.»
Mees oli mures ka Tallinna silmakliiniku mahamüümise pärast, kuid sai sotsiaalminister Marko Pomerantsilt infotunnis teada, et kliinikut ei müüdagi.
Rahast, ikka rahast
Naine, kes istus parlamendisaalis Jaak Alliku koha peal, tundis huvi, miks makstakse riigikogulastele ja valitsusele nii kõrgeid palku.
«Kogu aeg räägitakse, et raha on vähe, aga see on ju kivi teie kapsaaeda, lugupeetud parlament ja valitsus,» pahandas ta. «Kuidas teil hiljuti jätkus raha panna kõikidele saadikutele 2000 juurde, ja veel igasuguseid soodustusi? Kas teil ei ole piinlik? Kas te siis üldse ei mõtle - meie peame elama kahe tuhande eest, aga teil on kaks-kolmkümmend tuhat ja nelikümmend tuhat.»
Parts kostis vastu:«Peaminister saab 5,5 keskmist Eesti palka ja sellest lähevad maksud maha,» selgitas Parts. «Ma arvan, et mu pangaarvele laekub üle 30 000 krooni. Möönan, et kui me võrdleme seda ka minu ema pensioniga, siis on seda palju. Aga samas jälle see peaministri töö, seda ei kompen-seeri ükski palk.»
Peaminister palus Riigikogu juhatajal Ene Ergmal hääletusele panna, kas peaminister saab õiglast palka või mitte, aga Ergma otsustas seda siiski mitte teha.
Ühtekokku esitasid külalissaadikud nendega kohtuma tulnud ministritele umbes kolmkümmend küsimust. Puudutamata ei jäänud ka eilse päeva kõige põletavam teema - ega Eesti pole ometi Euroopa Liidule oma huve maha müünud.
Paar asja jäi ka küsimata, sest infotund sai enne läbi. Kes läks sööma. Kes Valgesse saali europoliitikat kuulama.
Mõned ronisid Pika Hermanni torni. Päev oli ilus. Natuke tuuline, karge. Tuul rebis nagu iseenesest Riigikogu logoga õhupallid käest ja lennutas kõrgustesse.