«Kääks! Käääääääääääääääks!» Just see, mis vaja! Selle me võtame! Eesti Raadio helireissöör Külli Tüli tunneb ehedast uksekääksatusest siiralt professionaalset rõõmu.
Pimeteater võitles Matsalus trimmeri ja ööbikuga
17. juuni 2004, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleme just astunud üle Matsalus Suitsu jõe kaldal paikneva talumaja läve. Õue peal askeldav rahvas, Võru Teatriateljee näitlejad ja lavastaja Taago Tubin on kohale sõitnud Lõuna-Eesti pealinnast, seega teisest Eesti otsast. Tuleku põhjuseks on kuuldemängu loodusvõtted.
Lavastusvariant sellestsamast Madis Kõivu näitemängust «Ennola» sai teatriateljees valmis juba mullu hilissügisel. Tegu on kõivulikult nägemusliku, osalt eesti-, osalt võrukeelse fantaasiaga luuletaja Ernst Enno elust ja loomingust. Lugu õnnestus, sai parimaks pärjatud harrastusteatrite festivalil, pälvis kultuurkapitali ja ETV «OP»-saate aastapreemiad.
Lavastaja mäletamist mööda oli aga tema esimene tundmus kolm aastat tagasi «Ennolaga» tutvudes, et sellist, kõige erinevamatele assotsiatsioonidele avatud teksti oleks kõige kohasem teha just raadios.
Kui lavastus kord valmis sai, meenus ka esialgne kuuldemängu-visioon, mis saigi Eesti Raadio raadioteatri all käivitatud. Kuna lavastajakontseptsioon nägi ette, et teksti nn mõttekujutluslikud lõigud peaks salvestama väljaspool helistuudiot, naturaalse looduse taustal, tuligi trupi ja tehnikaga kaheks päevaks metsa sõita.
Sarvekandja või karuott?
Naturaalsust pakub kõrvaline Läänemaa taluõu muidugi kõvasti. Heinakuiselt forsseeritud fauna sibeleb, sädistab ja siristab mis jaksab. Võttegrupi kohale jõudes kostab teiselt poolt jõge valju oksteraginat: kas mõni sarvekandja või koguni metsaott ise?
Näitetrupi meeli võiks hetkel muidugi enam erutada versioon, mille põhjal pole sugugi võimatu, et ka Ernst Enno ise, kes oma elu lõpuaastail pidas Läänemaa koolinõuniku üksluist ametit ja leidis lohutust pikkadest jalgsimatkadest, siinsamas ringi liikus.
Samal ajal muutub raadiomaja Fiat-buss kiiresti improviseeritud helistuudioks. Reissöör paneb klapid pähe ja ronib puldi taha, leheroheliseks värvitud rookatusega elumaja nurgatagusele sätitakse karvaste tuulekaitsmetega mikrofonid.
Sõidu ajal sai Külli Tülilt uuritud, kui sageli raadioteater loodusvõtteid ette võtab. Selgub, et 1960.70. aastail olnud see päris tavaline, viimasel ajal aga üsna harv tava, erandiks üks värskemaid kuuldemänge, jällegi Kõivu tekstil põhinev «Üks teine lugu», mis võeti üles Rocca al Mare vabaõhumuuseumis.
Küll on Tülil meeles, kuidas kümmekond aastat tagasi võeti kuuldemäng «Omlett sinepiga» linti otse raadiomaja vastas pargis. Tollal oli tänavaliiklus veel niipalju hõredam, praegune müranivoo seda enam ei võimaldaks.
Pretsedendi Eesti raadioteatri ajaloos loob «Ennola» aga sellega, et amatöörnäitlejatega (erandiks on Enno osatäitja, vabakutseline näitleja Tarmo Tagamets) pole kuuldemänge varem nii tehtud.
Teatriharrastajad tööhoos
See asjaolu muutnud raadioteatri omasid esiotsa skeptilisekski: on kirjutamata reegel, et teatriprofi ja -harrastaja vahe saab selgeks hetkel, mil inimene avab laval suu. See on ka üks põhjusi, miks filmis on üsna levinud tänavalt leitud «huvitava näo» kasutamine, kuuldemängudes aga pole tavaks lihtsalt «huvitava hääle» ekspluateerimine.
Kuid jälgides kõrvalt seda keskendumise astet, millega teenekad harrastusnäitlejad Heli Teedla, Meinhard Uiga ja gümnasist Glen Kelp on valmis oma repliike ikka ja uuesti varieerima, võiks need kahtlused päevakorrast maha võtta.
Ühe võttepausi ajal arutame Tüliga seda asja. Tema sõnul on antud juhul oluline ka see, et looduses lindistatakse just võrukeelseid lõike, see on keeleline keskkond, milles Võru näitlejad end harjunult ja kindlalt tunnevad.
«See on esimene võrukeelne stseen selles kuuldemängus. Maalige see korralikult välja, andke kuulajale aega, las ta jõuab harjuda uue keelega,» juhendab lavastaja osatäitjaid.
Õige ruttu saab selgeks, et audioteatri konserveerimine polegi niisama lihtne. Välivõtete puhul on soovitav salvestada materjali terviklõikude kaupa, sest loodustausta on hiljem kaunis keeruline sel viisil kokku saada, et lõikekohad kuulda ei jääks.
Muruniitja pikk päev
Kõige enam kipub tööd takistama tuulelõõsk, mis lindile kohe kõva vilina peale lööb. Mida kaugemale õhtu sujub, seda enam hakkavad ümber inimeste ja mikrofonide tiirlema pinisevad sääseparved.
Ka päikesest ja sääsekupladest punapõselise meeskonna arglik lootus hilisõhtusele tuulevaikusele on määratud luhtuma lähimast majapidamisest hakkab kostma õhku võnkuma panevat murutrimmeri tärinat. Koguni hiljukesi maale laskuv ööpimedus ei pärsi hääleka niitja tööd.
Lõpuks ei pea näitetrupi närv vastu ja kolm tigedat meest lavastajaga eesotsas marsivad pikkade sammudega trimmerdaja taluõuele ja keelitavad töörühkija öisele puhkepausile.
Järgmisena tükib looduslikus stuudios liigselt sõna võtma rambest suveööst erutunud ööbik, keda piinlik küll! tuleb valjude ähvarduste ja puudesakutamisega eemale peletada. Tuleb välja, et vaikuse defitsiit kehtib ka siin, kõige eraldatumas maanurgas.
Kust üldse leiab tänapäeval mõne totaalse vaikuse tsooni? Ehk kuskil rabas? Ei tea, peaks Fred Jüssi käest järele küsima.
Alles hommiku hakul tekib kaldapealsele suveöine atmosfäär, mille leiame Enno luuletustest. Keedena lõpmata teed, kodus õitsvad valged ristikheinad, «nii vaikseks kõik on jäänud».
Viimasest reast on eesti kirjanik Eduard Hubel (Mait Metsanurk) Enno 50. sünnipäeva tervituses tuletanud tervet tema loomingut kokku võtva metafoori:
«Kui vähesed meist kärsivad keskööl kuulata neid vaikseid, kurblikke, üksikuid hääli, mis aeg-ajalt katkendlikult kõrvu kostavad! Ühed on päevastest askeldustest ja alatisest rühkimisest surmani väsinud ja magavad, teised otsivad kärarikastest ja joovastavatest lõbustustest unustust ja õnne luige üksikud hääled ei suuda neid ega teisi äratada. /---/ Ernst Enno ümber on alati olnud vaikne.»
Praeguste plaanide kohaselt saab Võru Teatriateljee «Ennola» lavastusvarianti näha sügisel mõned korrad Võru Kandle kultuurimaja laval, kuuldemäng jõuab eetrisse hingedepäeva paiku.