Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Muusikuteperet jagus laulupeol kõikjale

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kui Elleri kooli segakoori ja laulukoori Tarbatu dirigent Lauri Breede (vasakul) ei pidanud parasjagu dirigendipuldis olema ja Simo Breede laulma, istusid nad koos pereema Mairega rohkem kui 7000 pealtvaataja seas ning nautisid Tartu laulupidu. | FOTO: Margus Ansu

Äsja dirigeerimast tulnud Lauri Breede kaob dirigendipuldi taha. Segakoorid, kes järgmisena abilinnapea Laine Jänese taktikepi all jaanipäevast laulda võtavad, hakkavad ühtäkki meeleolukalt edasi-tagasi õõtsuma.

Selles, et kooridele on liikumised seatud, pole muidugi midagi imelikku. Kummaline on aga see, et kui kehakallutus või käetõste on ette kavatsetud, on laulupeo kavas pala juures kirjas ka koreograafi nimi, Laine Jänese juhatatava loo juures seda pole. Kas kooride omalooming?

Küsimusele annab vastuse Lauri Breede, kes pärast Uno Naissoo ja Heldur Karmo laulu «Kui käes on jaanipäev» kõlamist publiku sekka istuma tuleb, endal kaval nägu peas.

«Olime selle laulu ajal koos teiste dirigentidega puldi varjus ja tegime kooridele koreograafiat – näitasime puusanõksu ette. Õnneks publik seda ei näinud,» on Breede enese ja kolleegidega väga rahul.

Ei malda lihtsalt istuda

Elleri kooli segakoori ja laulukoori Tarbatu juht Lauri Breede ongi selline mees, kellele ei meeldi laulupidudel koos teiste dirigentidega esimeses reas istuda ja laulukaare all toimuvat kuulata-vaadata. Kui pole just tema kord dirigendipuldis olla, läheb ta näiteks oma koori juurde kaare alla laulma.

Sedapuhku istub Lauri Breede korraks oma abikaasa, Tartu Rahvaülikooli asutaja ja praeguse juhataja Maire ning vanema poja Taneli juurde.

Vaevu jõuan küsida, kuidas Lauri Breede oma dirigeerimisega rahule jäi, ja saada kiire vastuse – «Väga, kuigi suur koor on väiksega võrreldes ikka raskemini juhitav!» –, kui kõlavad esimesed noodid laulust «Ta lendab mesipuu poole».

«See on kõige ilusam lugu, mis üldse on tehtud,» jõuab Maire Breede veel öelda ja siis lõõritab muusikaperekond juba koos Tartu lauluväljakule kogunenud rohkem kui 7000 pealtvaatajaga ühendkooridele kaasa.

«Minu õpetaja,» märgib Lauri Breede, kui pulti astub Ants Üleoja ja laulukaarealune võtab hoogsalt üles igituttava «Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud ».

«Tuljak» on Tartu laulupeo ainus pala, mis publiku ja rohkem kui viie tuhande laulja marulise aplausi saatel kordamisele tuleb.

Kordusloo ajal meenub Lauri Breedele üks lõbus seik minevikust.

Sügiseti, kui algas jõhvikakorjamise aeg ja koorihooaeg oli lõppemas, kogunesid paljud lauljad Ants Üleoja kodutallu Tudulinna. Seal lauldi siis nõukogude ajal keelatud laule, tehti nalja ja võeti napsi.

Kas keegi jõhvikale ka jõudis? «Ikka!» kinnitab Lauri Breede. Hetke mõelnud, lisab, et mõni ikka ei jõudnud ka.

Mitmeid-mitmeid kordi ise laulupidudel osalenud Maire Breedegi mõte läheb tuttavaid viise kuulates ajas tagasi – talle meenub tema enda esimene laulupidu, seda mitme olulise seiga tõttu.

Aasta oli siis 1965 ja Maire üheksa-aastane. Ise ta tol korral laulmas polnud, küll aga oli tema isa. «See oli viimane laulupidu, kus ma isaga koos sain olla,» lausub Maire Breede kurvalt.

Ent ta elavneb, kui räägib, kuidas ta toona väikese tüdrukuna püüdis iga hinna eest rongkäigus püsida, sest siis olla rongkäigulistele jagatud Leningradi jäätist. Väike Maire otsis siis edasi liikudes silmadega kogu aeg jäätist ega pannud tähele eesolevat liiklusmärki – põrkas sellele otsa ja sai muhu otsaette.

Nüüdki tahaks Maire Breede parema meelega olla kooride-orkestritega ühises rongkäigus ja laulukaare all, ent mitmete teiste tegemiste tõttu on ta laulukoorist eemale jäänud.

«Vaatasime pojaga rongkäiku ja selline hasart tuli sisse – tahaks ka kaasa lüüa,» lööb Maire Breede särama. «Nii palju tuttavaid lauljaid ja koorijuhte läks mööda!»

Möödamarssijate seas on ka Breedede noorim võsu Simo, kes õpib Elleri muusikakoolis.

Umbes tund pärast rongkäiku istuvad isa Lauri, ema Maire ja vend Tanel publiku seas ning hoiavad pöialt, et Simol kõik hästi läheks. Ta on üks kahest solistist, kel on au esitada hingeminevat laulu «Ema süda».

Vanemal värin sees

Kas isa süda hüppas, kui poeg «Ema südant» laulis? Lauri Breede tunnistab, et erutus oli poega kuulates tipus. «Aga ta sai suurepäraselt hakkama. Mul on hea meel tema üle,» märgib ta.

«Ei olnudki nii raske,» nendib Simo Breede pärast esinemist. «Enne isaga mõtlesime, et ega ma olegi varem nii suure publiku ees esinenud, suurimad on olnud Vanemuises, kontserdisaalitäie rahva ees.

Kas laulupidu peab olema kui kammerkontsert, mida vaikuses hardunult kuulata? «Mitte mingil juhul!» on Maire Breede resoluutne. Ta võtab kätte laulupeo kava, sirvib seda ja avaldab heameelt, et repertuaaris on nii palju uuemaid lugusid. Neid võiks tema hinnangul veelgi enam olla.

«Rohkem võiks olla solistidega esinemisi, rohkem uut materjali – see teeks laulupeo ka noortele arusaadavamaks,» usub ta. «See aeg on ümber, kus laulupeol olid ainult rahvuslikud laulud.»

Tagasi üles