Eestlaste usukartus põhineb eelarvamustel

Foto: Postimees.ee

Jaan Lahe kirjutab, et eestlaste leige suhtumine religiooni on tingitud hirmust, teadvustamata pühadusetajust, kuid puudub ka hirmu leevendav kaitse.

Eestlaste suhtumist religiooni, eriti ristiusku, on iseloomustatud ikka kui leiget ja ükskõikset. Ent enda usklikuks pidamist peetakse üheks parimaks isiku usklikkuse mõõtjaks.

Rahvusvahelised sotsioloogilised võrdlusuurimused näitavad, et eestlaste seas on kõige vähem end usklikuks pidavaid inimesi: 1991. aastal korraldatud küsitluses pidasid eestlased ennast kõige vähem usklikuks, vastanuid oli 43 riigist. Sama näitas 1995. aasta küsitlus, mis viidi läbi 55 riigis.

Viimase küsitluse andmetel pidas kõigist vastanuist ennast usklikuks Leedus 84 %, Ameerika Ühendriikides 82 %, Venemaal 64 %, Soomes 57 % inimestest. Eestis elavatest eestlastest pidas end usklikuks üksnes 23 %.

Et eestlased peavad religiooni enda jaoks ebaoluliseks, näitab ka 2003. aastal Eesti Kirikute Nõukogu ja firma Saar-Poll ühiselt läbiviidud küsitlus. Vastustest küsimusele «Kui tähtis on teie jaoks religioon?» selgus, et religioon jäi teiste eluvaldkondade hulgas tähtsuselt viimasele kohale, jäädes veidi alla ka poliitikale.

Religiooni pidas enda jaoks väga tähtsaks vaid 5% vastanuist. 17% jaoks on religioon tähtis, samas kui 36% jaoks ei oma see mingit tähtsust.

Kui neid, kes ei osanud toodud eluvaldkondi enda jaoks tähtsuse seisukohalt hinnata, oli üldiselt vähe, siis neid, kes ei osanud seda teha religiooni hinnates, oli kõige rohkem – 4%.

Need tulemused on sarnased 1999. a Eestis korraldatud väärtusuuringutes ilmnevatega, kus 21% märkis, et religioon on nende jaoks tähtis, ja 75% jaoks ei olnud see tähtis.

Religioon oli siis eelviimasel kohal ka teistes Balti riikides ja Venemaal ning viimasel kohal Hollandis, kuid Eesti tulemus oli neist kõigist kõige madalam. Leedus pidas religiooni endale oluliseks 56%, Venemaal 43% ja Hollandis 40%.

Vägivaldne ristiusk

Eestlaste religioonileigust on püütud põhjendada ajalooliselt: ristiusustamine toimus vägivaldsel teel ja sellega kaasnes maa vallutamine.

Uus usk ei jõudnud Eesti põliselanike hulgas veel küllaldaselt juurduda, kui toimus reformatsioon, mille tulemusena võimule tulnud luterlik kirik hakkas välja juurima rahva hulgas levinud «ebausku», st muinasusundi ja katoliikluse elemente ühendavat rahvausundit.

Kui aeg nii kaugele jõudis, et viimaks ka esimesed eestlastest luterlikud kirikuõpetajad oma tegevust alustasid, oli luterlik kirik endiselt «härrasrahva kirik», mille vaimulikkond koosnes valdavalt sakslastest ning mis toetas ka seepärast «sakste võimu». Sellele seletusele lisatakse tavaliselt juurde veel ka möödunud sajandi nõukogude okupatsioon ja nõukogude võimu ateistliku kasvatustöö tulemus.

Ei tahaks siinkohal hakata analüüsima selle kirikuajaloo skeemi põhjendatust. 20. ja 21. sajandit silmas pidades tuleks suhtumist kirikusse ja igasugust institutsionaalset religiooni vaadelda kindlasti ka üldise sekulariseerumise kontekstis.

Paraku ei kajasta eelpool viidatud sotsioloogilised uurimused kõiki hoiakuid religiooni suhtes ja tundub aina enam, et üheks levinud hoiakuks religiooni ja kiriku suhtes ei ole mitte ükskõiksus, vaid hoopis hirm.

Tunnistamata hirm

Kuivõrd laialt on levinud hirm religiooni, seal hulgas ka ristiusu ees, ei ole võimalik empiiriliselt tõestada, sest mitte üheski meil tehtud sotsioloogilises küsitluses ei ole esitatud küsimust: «Kas te kardate religiooni?» Vastused ei pruugiks olla ka adekvaatsed, sest sageli ei taha inimesed hirmu olemasolu tunnistada või nad lihtsalt ei teadvusta seda.

Kuid küllap on õigus psühholoog Fritz Riemannil, kui ta ütleb, et hirm on alati olemas ja võib iga silmapilk mingi seesmise või välise elamuse kaudu meie teadvusse jõuda. Enamasti kaldume siis tema eest põgenema, teda vältima, meil on rida tehnikaid ja meetodeid hirmu tõrjumiseks, allasurumiseks, ületamiseks ning mahasalgamiseks. Ent Fritz Riemann selgitab ka, et nagu surm ei kao mitte kusagile, kui me sellele ei mõtle, nii ei kao ka hirm.

Milles siis väljendub eestlaste hirm religiooni ees? Kuna selle kohta puudub vastav uurimus, on võimalik kirjeldada selle üksikuid avaldumisvorme vaid ühiskonnas avalduvate hoiakute ning isiklike kogemuste põhjal.

Viimastel ei ole loomulikult teadusliku uurimusega võrdset kaalu. Kuid mille muu kui hirmuna saab mõista meie inimeste hulgas ikka ja jälle ilmnevat tõrjuvat hoiakut kõige selle suhtes, mis on kuidagi seotud ristiusu, religiooni või kirikuga.

Religioonihirmu üheks avaldusvormiks on küllap ka internetikommentaarides ja ajakirjanduses avaldatud mõte, et kirik püüab inimestele oma usku peale suruda. Ka meie haridusjuhtide ning avaliku arvamuse suhtumise taga religiooniõpetuse sisseviimisesse koolides peitub ilmselt sama hirm.

Miks kardavad meie inimesed religiooni? Ilmselt on siin suur osa teadmatusel ja eelarvamustel, mida religiooniõpetus koolides ehk pisut leevendaks.

Kuid hirm ei ole ratsionaalne nähtus, ta puudutab inimese emotsioone märksa rohkem kui tema mõistust. Seepärast ei saa hirmu taandada vaid mingite teadmiste puudumisele ja teda ei ole võimalik ületada ka teadmiste andmise abil, nagu lootsid 18. sajandi rahvavalgustajad.

Tundmatu pühadus

Julgen arvata, et üheks religioonihirmu põhjuseks on inimeste teadvustamata pühadusetaju, mis on mitmete religioonifilosoofide arvates olemas kõigil inimestel – ka nendel, kes ennast ise religioosseks ei pea.

Pühaduse, jumaliku, see tähendab argisest täiesti erineva tajumine tekitab inimestes alati hirmu, sest seda tajudes tunneb inimene oma väiksust ja tühisust.

Religioonid lahendavad selle probleemi nõnda, et nad pakuvad oma järgijatele seletusi – müüte, legende; toiminguid – ohverdamine, palvetamine; käitumisnorme – tabud, käsud ja keelud.

Kõik need peaksid seda hirmu leevendama ja õpetama, et nende uskumine, täitmine või järgimine kaitseb inimest pühaduse võimaliku negatiivse mõju eest. Näiteks jumala viha, surm või muu üleloomulik karistus pühaduse väärkohtlemise eest.

Sekulariseerunud inimesel sellised kaitsevahendid puuduvad. Tal on vaid hirm pühaduse ees, mida ta enamasti ei teadvusta ja mida ta tavaliselt ei oska isegi nõnda nimetada, sest «püha» on religioosne kategooria.

Sellest jagusaamiseks ei jäägi tal muud üle kui tõrjuda kõike, mis seostub pühadusega ehk religiooniga. Ka võitlev ateism võib olla üheks katseks seda hirmu ohjeldada.

Igavesed küsimused

Ja veel. Religioon tegeleb inimeksistentsi kõige sügavamate ja tõsisemate probleemidega, nagu küsimus elust ja surmast. Tänapäeva läbilõikeinimene ei soovi nendele küsimustele mõelda, sest need on ebamugavad.

Ta lausa põgeneb selliste küsimuste eest ja teeb kõik, et nendega mitte tegeleda. Kuid ilmselt peitub sellegi põgenemise taga hirm.

Näiteks kartus oma identiteedi kaotada, sest kardetakse, et religioon võib muuta inimese identiteeti, kardetakse, et usk «pöörab inimese ära».

Samuti hirm surma ees, sest kõik religioonid «sunnivad» inimest ühel või teisel kombel tegelema ka surma probleemiga. Ehk ei olegi nõnda vaadatuna hirm religiooni ees midagi eestlastele ainuomast?