Klubimuusika bigbändimees tuleb Tallinna maailma parandama

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas Matthew Herbert on Briti klubimuusika vastus Mobyle? Vastama peab muusika, kus kohtuvad biidid, elektroonilised helid ja live-jazz.
Kas Matthew Herbert on Briti klubimuusika vastus Mobyle? Vastama peab muusika, kus kohtuvad biidid, elektroonilised helid ja live-jazz. Foto: Postimees.ee

Viiendal märtsil Tallinnas etenduv bigbändikontsert on kõike muud kui poolteisttund traditsioonilise orkestridžässiga. Londonist saabuva koosseisu juhtfiguur Matthew Herbert on piisavalt kiiksuga mees, et luua muusikaline vaatemäng, mille kulgu ette ei ennusta.

Matthew Herberti jaoks on enesestmõistetav saabuda lavale näiteks elegantses frakis, suured valged kummikud jalas, rohelisest kummist lihunikupõll ees, kaabu peas ning rüübata mikrofoni kohal häälekalt tassist joodavat. Ta on eksperimenteeriv kameeleon-mees, kes valdab muusikaliselt peent salvamiskunsti nii poliitika kui halli igapäeva suunas.

Me kohtusime ja vestlesime temaga Londonis.

Elav heli on parim

House’i- ja klubimuusika ringkonnad tunnevad Matthew Herbertit 1996. aastast pseudonüümidega Doctor Rockit, Wishmountain, RadioBoy ja lihtsalt Herbert. Ta on teinud koostööd Björkiga, Moloko solisti Roisin Murphyga ning esinenud lugupeetud džässifestivalidel üle ilma.

Moodsa elektroonilise muusika juhtfiguur, innovaatiline remiksi- ja sämplimeister Matthew Herbert rivistab Tallinna kontserdil Sakala keskuse lavale 15 briti džässmuusika tipp-pillimeest. Nendega liitub lauljatar Dani Siciliano, Herberti elukaaslane ja muusa.

Herberti juhtnööre järgides kõlab mehe enda kirjutatud bigbändimuusika, millesse segunevad sämplerist ja mikserpuldist tulevad heliefektid. Kõlakujundid sünnivad Herberti ainuvõimalikul põhimõttel – vaid vahetult ja spetsiaalselt selle projekti tarbeks tekitatud helidest.

Kui vaja, rebivad pillimehed ajalehti ja sellest tekib sämpel. Kui on põhjust, osaleb heliefekti loomisel kogu publik. Lavatagust ilmestab ekraan visuaalefektideks.

Matthew Herbert Big Band sündis 2002. aastal Gilles Peterson initsiatiivil, kes pakkus võimalust esineda Montreux džässifestivalil. Toona pigem klubibiitidega tegelnud Herbert kirjutas muusika, arranžeerija Pete Wraight aitas kohendada seadeid. Eksperimendist alanud bänd on tänaseks andnud välja plaadi «Goodbye Swingtime».

Bigbänd oli Herberti jaoks omamoodi naasmine koolipõlve, sest esimesed avalikud kontserdid andis ta 13-aastasena, klahvpillimängijana Glenn Millerist inspireeritud džässorkestri ridades.

Muusika juurde jõudis Matthew Herbert neljaselt. Õppis viiulit, klaverit, mängis ansamblites, laulis kooris ja oma esimese välisreisi muusikuna tegi kooliorkestri koosseisus Rootsi.

Oluline roll tema muusikaeelistuste kujunemisel oli isal, kes töötas 30 aastat BBCs helirežissöörina ning õpetas poja orienteeruma tehnoloogia vallas.

Kooli lõpuks oli Matthew’l juba väike kodustuudio. Loomuliku jätkuna tuli ülikool, tõsi, draama erialal, kuid just siis haaras teda kirg luua muusikat võimalustega, mis ei nõua akadeemilisi kompositsiooniõpinguid.

Kuis parandada maailma

«Ma olen väga pettunud paljuski praegu muusikaelus toimuvas, sest arengut justkui polegi. Erinevatel ajastutel kasutati muusikas palju metafoore. See muutis muusika mitmeplaaniliseks ja huvitavaks.

Nüüd aga – mitu korda päevas suudame kuulata laulu sellest, kuidas Britney Spearsil boyfriend’iga läheb,» ironiseeris Herbert mullu novembris oma õdusas Accidental Recordsi stuudios Londonis Brixtoni linnaosas.

Tolles torkes polnud kübetki üleolekut, vaid arusaamatus, miks ühiskond mandub mugavuse teed, poliitilised jõud aga soosivad mõttetut tarbimist ja hävitamist.

Vestluspartnerina uje, ent vahetu, aeg-ajalt lapsemeelselt süttiv Herbert on loonud maailma, milles ta tunneb end inspireeritult.

Tema lauseisse lipsavad tihti sõnad «orgaaniline» ja «teadlikkus». Herbert kirjutab muusikat nii enda tarbeks kui ka filmidele ja moe- või teleshow’dele, on produtsent ja plaadifirma omanik ning reageerib aktiivselt poliitikas toimuvale.

Ta tahab, et korraga oleks käsil vähemalt 3-4 projekti. Accidental Recordsi kontorisse saabub iga päev virn plaate, mille saatjatel on lootus, et omanäolise käekirjaga produtsent märkab neid.

Mehe enda kujundatud ehk isegi dogmahõnguline keskkond on piisavalt jäärapäine, et intrigeerida ümbritsevat. Ta ei reklaami oma tegemisi, ei müü fänninänni, nii mõnegi tema plaadi saab vaid Accidentalist tellides.

«Tunnen end privilegeerituna, kuna mul on visioon, kuidas maailm võiks olla praegusest erinev ja parem. Aga see ei tee mind unikaalseks, sest paljudel on visioon. Mina aga olen visioonile pühendunud,» räägib Herbert.

«Mind teeb kurvaks ühiskonna isekus. Igaüks kujutab ette, et kõik peab käima just tema tahtmise järgi. Kui sulle on antud hääl ja võimalus öelda, mida sa näed ja kuidas võiks see olla, siis sul on kohustus seda teha.»

Leping iseendaga

Tema väljaütlemised on teravmeelsed, enamjaolt tugeva poliitilise alltekstiga. Novembris Londoni džässifestivalil esmakordselt esitatud elektrooniline performance «Plat du jour» näiteks on kantud murest supermarketite ja ebatervisliku toidu ülevõimu üle, mille vohamises näeb ta otsest süüd valitsusel.

2000. aastal kirjutas Matthew Herbert muusikaloomise lepingu iseendaga pealkirjaga «Personal Contract for the Composition of Music», mida saab lugeda veebist (www.magicaccident.com). See sisaldab 12 punkti, millest ei tohi muusikat luues kunagi üle astuda. Esimene klausel ütleb, et trummimasinate ja programmeeritud sämplite kasutamine on keelatud. Samuti on rangelt keelatud teiste muusika sämplimine.

Ehkki oma loomingus tehnoloogiast sõltuv, väljendab ta ühemõtteliselt pettumust tehnika kiire arengu üle. «See hoopis tekitab palju segadust ja isegi taandarengut.

Võid osta programmeerimismasina, kus on sees vast kõik rütmikombinatsioonid, mida oleme kuulnud miljoneid kordi juba kümneid aastaid. Miks peab neid sound’e tekitama masinaga? Muusika areng jääb kängu, sest korratakse vanu võtteid.»

Millisena paistab Matthew Herbert enda arvates teistele?

«Ma olen väga raske tüüp. Inimesed, kes mind teavad, hindavad mind loodetavasti ettearvamatuks. Mida ma järgmisena teen? Mis stiili järgmisena ette võtan?

Minust ei saa kunagi inimest, kes terve elu mängib sama hittlugu,» teatab ta veendunult.

Ja kuidas saakski tekkida üks igihaljas hitt, kui ta leiab sämplimismaterjali jäätmekäitlatest, toidu valmimisest, veel sündimata beebilt või 800 inimese üheaegsest õunahammustamisest?

Kontsert

Jazz’n Motion vol. 5

The Matthew Herbert Big Band

Soojendusesinejad:

kell 19 DJ Madis Nestor

kell 20 Uusi Fantasia (Soome)

Laupäeval 5. märtsil kell 21 Sakala keskuses

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles