Aslan Mashadovit peaksid leinama kõik

Aslan Mashadov ja Boriss Jeltsin kohtuvad pärast Tšetšeenia esimese sõja lõpetanud rahulepingu sõlmimist Kremlis 12. mail 1997. aastal. Foto: Postimees.ee

Kadri Liik kirjutab, et Tšetšeenia presidendi Alsan Mashadovi hukkumine pole kaotus mitte ainult tšetšeenidele, vaid ka Moskvale, sest sellest võib alata Kaukaasia lagunemine.

Selle nädala teisipäeval kaotas tšetšeeni rahvas oma ajaloo seni ainsa tõeliselt vabalt ja üldrahvalikult valitud liidri – president Aslan Mashadovi. See on neile ränk löök. Ent nii paradoksaalne, kui see esmapilgul ka ei tundu, võivad Mashadovi hukkumise tagajärjed kujuneda veelgi karmimaks hoopis Moskva jaoks.

Nüüd lõpuks on saanud õigustuse Venemaa presidendi Vladimir Putini küsimus, millega ta juba alates 1999. aastast on vastanud kõigile, kes soovitasid tšetšeenidega läbirääkimisi alustada: «Aga kellega? Pole ju kedagi, kellega läbi rääkida.»

Kuni üleeilseni oli see väide silmakirjalik, sest elus ja olemas oli Tšetšeenia legitiimne president Aslan Mashadov, kellele allusid vähemalt pooled, Vene sõduriemade organisatsiooni hinnangul aga koguni 90% tšetšeeni võitlejatest.

Sõja jätkamise huvid

Mashadovi kontrolli alt oli kindlalt väljas vaid kõige bandiidistunum tšetšeeni-grupeering, mille eesotsas on Shamil Bassajev. See grupeering on korda saatnud suurema osa tšetšeenide nime kõige enam määrinud terroritegudest, mida aga head Tšetšeenia-tundjad on alati kahtlustanud sobingus föderaalvägedega.

Ühendavaks lüliks peetakse huvi sõda jätkata: föderaalvägedele pakub see röövsaagi ja varastatud ülesehitusrahana korralikku sissetulekut, Bassajev ja ta liitlased aga sattuksid Tšetšeenias kohtu alla, seda sõltumata rahuliku Tšetšeenia riiklikust staatusest. On ju Bassajevi kuulutanud kurjategijaks ka Mashadov.

Teine rühm võitlejaid, keda Mashadov ei kontrollinud, olid sellised, keda keegi eriti ei kontrolligi: väikesed grupid, mis tekivad selleks, et kätte maksta mõne konkreetsema föderaalvägede toime pandud vere- või kuritöö eest.

Kui nad kättemaksuaktsioonis surma ei saa, võivad nad pärast seda teha mida iganes – jätkata võitlemist mashadovlaste ridades, minna koju, või liituda moskvameelse Tšetšeenia miilitsaga, mille ridadest mitmed sellised kättemaksjad juba algselt ka tulevad.

Hukkus ka rahulootus

Kui Moskva tahtnuks tõsiselt Tšetšeenias rahu teha, siis kuni üleeilseni oli olemas selleks realistlik skeem: tulnuks alustada läbirääkimisi Mashadoviga ja võtta vangi Bassajev.

Et viimast kätte saada, selleks tulnuks Tšetšeenia tsiviilelanikkonnas tekitada usaldus Tšetšeenia korrakaitsjate vastu. Ent kui viimased on Bassajevist hullemad või ei suuda kaitsta neid, kes Bassajevi vastu astuvad, siis pole loota, et keegi Bassajevi üles annaks.

Föderaalväed ei ole oma kasvatuse ning sõjakogemuse mõjul enam suutelised tšetšeenidesse kui inimestesse suhtuma.

Ja et Ramzan Kadõrovile alluv moskvameelne miilitsa-armee omab samuti röövellikku reputatsiooni, siis siin aidanuks korra tagamise andmine just nimelt mashadovlaste kätte. Muidugi, appi tasunuks kutsuda ka ÜRO rahukaitsjad.

Eelpoolmainitud väikesed kättemaksjate grupeeringud, mida siiani keegi ei suuda ohjata, võinuks sellise stsenaariumi korral hakata Mashadovi autoriteeti siiski tunnustama, kuivõrd niisuguse rahuprotsessi kasulikkus Tšetšeeni rahvale olnuks ju vägagi ilmne.

Nüüd aga on olemas tõsine oht, et terve vastupanuliikumine atomiseerub just samasugusteks pisikesteks, oma tegevust mitte koordineerivateks gruppideks. Enam pole ühtki liidrit, kelle autoriteedile nad kas või teoreetiliselt võiksid alluma hakata.

Sõda üle piiride

Tšetšeenia poliitiline näitelava jääb kahe pätistunud tüübi – Shamil Bassajevi ja Ramzan Kadõrovi valdusse. Muide, mitmed inimesed Moskvas tunnistavad, et pole veel üldse selge, kumb on kokkuvõttes Kremli jaoks ohtlikum – kas vaenlaseks kuulutatud Bassajev või sõbraks peetud Kadõrov.

Mõõdukas ja riigimehelik kolmas autoriteet, kelle abil võinuks neist kahest jagu saada ja kes, erinevalt nii Bassajevist kui Kadõrovist omas ka tõelist legitiimsust, on nüüd surnud.

Seega ootab Moskvat nüüd Kaukaasias keskmise intensiivsusega partisanisõda, mille lõpetamiseks nad enam mitte midagi ette võtta ei saa. Veel enam, see sõda levib Tšetšeeniast edasi: kokkupõrkeid miilitsate ja kohalike, mitte Araabia maadest pärit islamivõitlejate vahel on toimunud juba Inguššias, Dagestanis, Põhja-Osseetias, Kabardiini-Balkaarias ja mujalgi.

Ohtlik märk on veel see, et kui tšetšeenide puhul assotsieerub radikaalne islam ennekõike Bassajevi bandiidistunud rühmitusega, Mashadov aga jäi kuni lõpuni enam-vähem truuks läänelikule ilmavaatele ja Woodrow Wilsoni välja hõigatud enesemääramisideaalidele.

Kuid paljudes naaberriikides liituvad islamivõitlejatega just ausamad inimesed. Inguššias hakkasid vahhabiitideks näiteks miilitsad, kes olid meeleheitele viidud oma organisatsiooni ridades vohava korruptsiooni tõttu ja leidsid vahhabismis puhtama elu võimaluse.

Selline trend koosmõjus Kremli otsusega hakata kubernere mitte valima, vaid määrama – mis toob paratamatult kaasa Moskva teadmatuse Kaukaasia tegelikest kohalikest arengutest ja seega süvendab suutmatust neile adekvaatselt reageerida – ,ohustab juba tõesti Venemaa territoriaalset terviklikkust.

Lagunev Kaukaasia

Kui varem oli Tšetšeenia väga erandlik regioon, mis ainsana Vene föderatsioonis oli valmis vabaduse eest verega maksma, siis nüüd võib terve Kaukaasia peatselt laguneda nagu kevadine jää. Mashadovi-taolise mõõduka figuuriga läbirääkimine ja seeläbi tema staatuse tugevdamine andnuks mingigi lootuse neid protsesse peatada. Nüüd on see lootus läinud.

Sellel taustal tundub, et tšetšeenid tõesti kaotasid vähem kui Moskva ja see on ka loogiline, sest nad olid niigi juba enam-vähem kõik kaotanud. Mashadov jääb legitiimseks presidendiks ka surnuna ja temast hakatakse laule looma.

Nõrgeneb aga tšetšeenide sõna kaal Läänes, sest Ahmed Zakajevi taolised pagulased ei esinda enam Mashadovit, vaid kedagi teist, keda keegi ei tunne ja kes ei ole üldrahvalikult valitud.

Nõrgeneb ka nii Tšetšeenias kui kogu Põhja-Kaukaasias seni toiminud informaalne konsultatsioonivõrgustik. Aslan Mashadov ju lävis tegelikult paljudega, nii Moskva poolt presidendiks nimetatud Ahmad Kadõroviga, kui viimane veel elas kui ka naaberregioonide juhtidega. On usutav, et sedalaadi konsultatsioonid aitasid hapra ja käriseva elukanga kooshoidmisele kuidagi siiski kaasa.

Tõenäoliselt aga jääb täitumata Moskva lootus, et koos Mashadoviga kaovad tšetšeenide finantsallikad. Bassajev Mashadovilt raha ei küsinud, aga kui tal oli vaja Vene kontrollpunkte ära osta, polnud tal dollaritest kunagi puudus. Relvi ostavad tšetšeenid nagunii föderaalvägedelt ja kuna viimaste Kalašnikovi-varu on lõputu, siis määrab hinna ostjate ostujõud.

Seega tuleb Tolstoi-Jurtis toimunud tragöödia puhul avaldada sügavat kaastunnet nii tšetšeenidele kui ka venelastele. Venemaa valitsejatele aga tuleb öelda: te ei tea, mida te teete.