Aleksandr Sokurovi «Päikese» peakangelane Keiser Hirohito istub põhilise osa ekraaniajast oma maa-aluses punkris või (kui ameeriklased parasjagu Jaapanit ei pommita) mereteaduste laboratooriumis, uurides mingit samurai krabilist. «Jaapan ei alistu enne, kui sureb viimane jaapanlane, kes ilmselt olen mina,» nendib ta sissepoole suunatud pilgul.
Väike keiser
On aasta 1945. Ameeriklased pommitavad maatasa Nagasaki ja Hiroshima, Keisripalee asemel on tuhahunnik, Keiser ise aga istub punkris ja vaatab Düreri gravüüri neljast apokalüptilisest ratsanikust: Sõda, Haigus, Jumalik Kohus ja Surm. Hirohito ees laual on kolm büsti: Platon (ideeõpetus, ideaalriik ja eliiditeooria), Darwin (looduslik valik ja evolutsiooniteooria), Napoleon (diktaatorist isevalitseja, keda samuti soojendas keiserlik Päike) vajalik atribuutika, mõistmaks Hirohito kuju kontseptuaalset lahendit.
«Päike» on ennekõike seisundifilm, praktiliselt olematu tegevusega, kus mõte liigub ja areneb läbi hieroglüüfiliste mõistete olmerealismilt filosoofilistesse avarustesse. Kui Sokurovi filosoofiline mõttelend kipubki paiguti hägustuma, siis Hirohito kuju on loodud erakordselt nappide vahenditega, mõjudes just tänu oma lihtsusele ambivalentse ja huvitavana. Kujundlikult võiks selle kokku tõmmata nii: on postament ja selle ees seisev Keiser, ainult et postament on hirmuäratavalt suur, Keiser aga väike.
Keisrit kehastav Issei Ogata ehitab rolli ühele suurepärasele detailile: terve filmi jooksul muigutab Hirohito kummaliselt suud, kusjuures sellise miimika tõlgendamine jääb vaataja asjaks: kas tegu on vana keisri dementsuse või pideva sisedialoogi väljendusega? (Võimalik muidugi, et asi on mõlemas korraga.)
Igatahes on Hirohito Sokurovi tõlgenduses Hitlerist ja Leninist sümpaatselt arenemisvõimelisem. Ainsana kolmest mõistab olukorra traagilist keerukust ning tegelikkust ja kujutlusmaailma lahutavat distantsi Hirohito, kes kuulutades välja Jaapani kapitulatsiooni ja loobudes sellega võimust, säästab oma riiki ning rahvast ja tegelikult mõjutab nii esimest korda otseselt ajalugu, jättes vägivallale vastamata vägivallaga.
Kurjuse sajandi portree
Ajaloolistest suurkujudest kõneleva tetraloogia kõigis kolmes praeguseks valminud filmis «Moolok» (1999), «Taurus» (2001) ja «Päike» (2005) keskendub Sokurov tegelikult ühele küsimusele: miks XX sajand läheb ajalukku kurjuse sajandina? Vastust otsib ta filosoofilisest sasipuntrast, kus vastanduvad indiviid ja ühiskond, ideeriik ja eliidivalitsemise teooria, võim ja vägivald. Peaaegu kliinilise tähelepanuga uurib Sokurov oma kangelaste käitumist moraalsete valikute ees.
«Päikese» üks võimsamaid stseene on Hirohito sõit ameeriklaste autos läbi rusudeks pommitatud linna: karm reaalsus ja Keisri alateadvus tekitavad siin võimsad boschilikud fantasmogooriad, seisundi määratlemiseks sobiksid siia hästi A. Valtoni sõnad «Mees ühes teatrisaalis vaatas liikumatult püsivat eesriiet, hingas sisse dekoratsioonide tolmulõhna ja nägi ennast läbi. See oli huvitav etendus.»
Hitler ja Hirohito on analoogse moraalse valiku ees: kas loobuda võimust, omandada sisemine vabadus ja elumõte ning säästa sadu tuhandeid elusid, või siis kannustatuna kõikevallutavast võimuihast sooritada rahvuslik enesetapp, sest nemad on ju nii riik kui ka rahvas
Mees vabaneb egost
Surmahirm sundis Hitlerit valima teise, Hirohitot esimese lahenduse. Jaapan kapituleerus. Teine maailmasõda oli sellega läbi.
Ja nüüd lajatab Sokurov Tolstoiga Nietzschele otse lagipähe: ärge pange vastu kurjale, laske vabaks oma hirmudest, ärge mõistke kohut oma ligimese üle, andestage. Hirohitost saab tolstoiliku maailmavaate kõige otsesem propageerija: vabam on see, kes mõistab vabadust tunnetatud paratamatusena ja püüab olla ajalooliselt voolujooneline. Mida lähemal on inimene loodusele ja rohujuure tasandile sotsiaalses hierarhias, seda vabam ja tugevam ta on.
Hetkest, mil keiser kuulutab välja kapitulatsiooni, ütleb ta lahti võimust, saavutab hingelise vabaduse ja taasavastab banaalse tõe, et kõik elav algab armastusest, sest ainult armastus on võimeline kaotama piiri elu ja surma vahel. Õigesti elamise mõte peitub elamises endas.
Hirohito abil vabaneb Sokurovi jaoks üks Mees oma sügavas sisemuses ego kompleksidest ja jõuab tagasi iseenda juurde. Kas ka ühiskond peaks taanduma taruühiskonnaks, jääb ebaselgeks
Uus film
«Päike» («Solntse»)
Venemaa-Itaalia-Prantsusmaa-veits 2005
Reissöör Aleksandr Sokurov
Näitlejad Issey Ogata, Kaori Momoi, Shiro Sano, Robert Dawson, Georgy Pitzhelauri
Kinos Sõprus