Paraku ei õnnestunud see linnas tervikuna. Tuli võttis ligi 300 maja (neist 43 kivist), k.a raekoda, neli silda ja viimaste kaudu ka Ülejõe eeslinna. Tulelõõm oli nii võimas, et puust sillapostid söestusid kuni veepiirini. Inimohvreid oli erinevail andmeil 8 17.
Arvestuslikult hävisid linna hoonetest peaaegu pooled, kusjuures ilmselt paremad, kuna kahju oli kõige suurem linna südames. Veider küll, aga puutumata jäi kahjutule puhkemiskoha ümbrus: Jaani kirikust jõe, Laia tänava ja Toomemäe poole jäävad kvartalid.
Seetõttu me just sealtkandist võimegi leida esiteks Tartu vanima kivimaja (Jaani ja Laia tn nurgalt), mis peaks pärinema 17. sajandist, ja teiseks vanima puumaja (eelmise vastas Laial tänaval).
Tulekahju-eelsed on ka mõned hooned Lutsu tänaval, nagu mänguasjamuuseum ja selle kõrval asetsev, nüüd teatrimajaks kohandatud hoone. Viimase puhul soovitan tähele panna tema kaunist barokset ust, ainsat omataolist Tartus.
Sellesse Tartu vanimate ehitiste ja hõnguga piirkonda on Nõukogude võim vajutanud oma kirsajälje Jaani kiriku kõrval ilutseva hrutovka näol.
Kasutan juhust, et soovida Tartu linnaisadele jõudu, nutikust, visadust ja ainelisi võimalusi, leidmaks meetod, kuidas see imeasi üles osta, maha lammutada ja miljööga sobivate hoonetega asendada. Just hoonete ja mitte hoonega, kuigi pole teada, kas see õnnestub.
Vahel tundub, et meie arhitektid oskavadki projekteerida vaid erineva suurusega klotse. Kui vundamendiks antakse 100 ruutmeetrit, pole asi hull, aga kui antakse hektar, siis püstitataksegi hektarise põhiplaaniga klots. Mürts. (Vt mürts kaubamaja vastas.)