Kummardus Thomas Mannile

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kirjanik Thomas Manni looming on jõudnud suures osas ka Eesti lugejateni, osalt ka teatrilavale.

FOTO: SCANPIX

Tänavu suvel möödub kirjaniku ja kultuurifilosoofi Thomas Manni (1875-1955) surmast 50 aastat ja sünnist 130 aastat. Semiootik Mihhail Lotman arutab selle üle, mis sõnumi annab Manni elu ja looming tänapäeva lugejale.

Elame pingeridade ja auhindade ajastul. Ka kesisemal literaadil on tavaliselt ette näidata rahvuslik või koguni rahvusvaheline autasu. Kirjanduspreemiaist autoriteetseim on teadagi Nobeli oma, mis on kirjanikule justkui surematuse litsents. Vaid osa nobelistidest on sellised, kelle puhul ei mäletatagi, et ta on saanud selle preemia: neid ei tee suureks preemia, aga tänu neile püsib selle autoriteet kõrgel.

Selline oli Thomas Mann. Erinevalt paljudest väljapaistvatest kirjanikest ei tundnud Thomas Mann eal – isegi pagenduses – kitsikust. Rikka kodanlase pojana olid ta teosed kõrgelt koteeritud ka kirjandusturul.

Juba ta esimene suurteos «Buddenbrookid» tõi kuulsuse ja materiaalse kindlustatuse, mida järgnevad publikatsioonid kasvatasid. Nobeli preemia vaid kindlustas ta positsiooni. Ta võis hoolitseda oma suure pere eest, aidata sõpru ja rahalistesse raskustesse sattunud vanemat venda Heinrichi.

Vastuoluline isiksus

Thomas Mann on kahtlemata 20. sajandi suuremaid kirjanikke ja mõtlejaid. Ta natuur vapustab oma monumentaalse tervikuga. Terviklikkusega, mis ei tähenda mingil juhul üksluisust või arengupuudust.

Manni elu ja looming on mitmekesised ja rajatud dramaatiliste vastuolude ületamisele. Vaadeldes ta tähtteoseid, on raske uskuda, et need on sama autori kirjutatud. Mann ei loo üksnes uut romaanivormi, vaid uut suunda kirjanduses.

Vastuoluline on ka Manni isiksus. Teda on süüdistatud nii amoralismis kui homofoobias, nii punalembelisuses kui potentsiaalses natsismis. Huvitavaim on ehk see, et ehkki kõik need süüdistused on valed, ei ole need täiesti alusetud.

Alustame homoseksuaalsusega. Kui paarkümmend aastat tagasi avalikustati Thomas Manni päevikud, šokeeris paljusid, et suure kirjaniku kireks oli homoerootilisus. Mina olin aga šokeeritud täiesti vastupidisel põhjusel. Olin kindel tema homoseksuaalsuses, kuid selgus, et eksisin: Mann surus selle oma kalduvuse maha.

Homoseksualism ja enesetapud

Homoseksualism oli Mannide peres levinud. Ta tütar varjas homoseksuaalsust, leides isa heakskiidu. Seevastu poja, kuulsa kirjaniku Klaus Manni avalik homoseksuaalsus, nagu ka uimastilembus, tekitas isas ületamatut nördimust. Ta katkestas pojaga suhted, nimetas teda «liiderlikuks, kergemeelseks, viljatuks ja võltsiks».

Klausi enesetapus ei saa isa süüdistada, kuid pidev vaenulikkus soodustas seda. Mann halvustas ka poja enesetappu – temale oli see kinnitus nõrkusest ja vastutustundetusest.

Suitsiidid olid teine Mannide suguvõsa needus. Kaks Thomas Manni õde tapsid end. Eriti valus oli Mannile Lula surm, keda ta nimetas «minu naiselik Mina». Lastest tappis end lisaks Klausile poeg Michael.

Mann halvustas enesetapjaid, pidas neid suguvõsa reetjaiks. Vaid Heinrichi naise enesetapp oli talle ilmne kergendus (ta ei sallinud venna vulgaarset ja amoraalset naist). Mulle näib, et ka Thomas Manni rõhutatud elujaatus tekkis võitluses oma salajase suitsidaalsusega.

Järgmine nii mõnelegi Manni uurijale peavalu tekitanud küsimus on ta selge rahvuslus. Erinevalt Heinrichist (kellele tõid ta vasakpoolsus ja kosmopoliitsus probleeme kodumaal ja Ameerikas, kuid tegid tast akstepteeritud kirjaniku Ida-Saksamaal ja Nõukogude Liidus), ei varjanud Thomas oma rahvuslust ja kodanlust.

1918. aastal ilmus ta publitsistlik teos «Apoliitilise tähelepanekud», kus ta maalib – arendades Spenglerit – traagilis-heroilise pildi Lääne-Euoopa allakäigust. Erinevalt Spenglerist on tema keskmeks saksa rahvuslik idee.

Teost läbib läänevaenulikkus, kusjuures Lääs on autorile anglo-franki maailm, kuhu saksa kultuur ei kuulu. Lääs on ratsionaalne, külm ja agressiivne, seevastu saksa vaim on amorfne, soe ja rahumeelne. Ja kõige huvitavam – Mann juhib lugejat järeldusele, et sellepärast tulebki Lääs hävitada.

Eesti ja vene lugejal on siin spetsiifiline huvi, kuna vene rahvuslus on suuresti formeeritud saksa ideede transplanteerimisel. Loomulikult on vene rahvuslikus diskursuses «meie» teised kui Mannil ja ka sakslased kuuluvad koos anglo-frankidega Läände. Ja need on Venemaa põlised vaenlased (vrd nt Eestiski populaarse etnoloogi Lev Gumiljovi kirjutisi).

Nii võiks arvata, et teatud mõttes on õige seostada Thomas Manni tärkava natsionaalsotsialismiga; kuid see väide tuleb resoluutselt ümber lükata. «Apoliitilise tähelepanekud» sündisid Esimese maailmasõja kontekstis ja just natslus sundis Manni oma seisukohti radikaalselt muutma.

Õpetlik on võrrelda Manni teise väljapaistva sakslase, Martin Heideggeriga. Mõlemad on sügavalt rahvuslased, kuid kui Heidegger nägi rahvussotsialismis saksa vaimu uuendust ja taassündi, siis Mann selle hukatuslikkust sakslastele endile.

«Doktor Faustuses» polemiseerib ta halastamatult 20. sajandi 1. veerandil tekkinud rahvusromantiliste kontseptsioonidega, millest lugeja tunneb ära ka Manni enda varasemaid ideid. Enne Teist maailmasõda oli Mann pea ainus väljapaistev kultuuritegelane, kes jäi truuks humanismile ja liberaalsele kodanlusele, sellal kui teised flirtisid kas kommunismi või natsionaalsotsialismiga.

Rahvussotsialism on 20. sajandi Euroopa keskne teema. Paljud riigid ja rahvad püüavad seda esitada puht Saksa probleemina (erandiks on Aleksander Solženitsõn, kellele natsism ja kommunism ei ole ainult ühe või teise rahva pahed, vaid globaalsed tsivilisatsiooni haigused).

Tasu tippude eest

Ka Saksamaal võttis natsionaalsotsialismi vastasus tihti lihtsustatud vorme, pidades natslust saksa kultuurile sama võõraks nagu teistele ja eristades seda rangelt saksa vaimust. Ehk: on kaks Saksamaad – hea, mis andis maailmale Goethe, Schilleri, Beethoveni ja Schuberti, ja halb Hitleri-Saksamaa.

Thomas Mann näitab selle vaate naiivsust ja ka valelikkust. Kuhu paigutada näiteks Wagner või Nietzsche («Doktor Faustuse» peategelase Adrian Leverkühni üks prototüüp)?

Romaaniga püüabki Mann tõestada, et halb ja hea Saksamaa on üks ja sama – oma tippude eest tuleb maksta. Manni positsioon on karm ja vaieldav, kuid vaieldamatult aus ja julge, tehes au autorile ja kogu saksa kultuurile. Võrdluseks: pärast kommunismi kokku varisemist Venemaal ei julgenud ükski vene kirjanduse suurkuju esitada analoogilist analüüsi vene kultuuri ja kommunismi seosest.

Siiski pole Thomas Manni suurus seotud publitsistikaga. Ta on 20. sajandi suurimaid kunstnikke, neomütologismi väljapaistvamaid esindajaid ja filosoofilisele romaanile uue mõõtme andja.

Ta isiksuse tähtsaim joon on halastamatu distsipliin, millel olid tihti traagilised tagajärjed ta lähedastele. Ei saa öelda, et lähedaste saatus jättis Manni külmaks, kuid ta ise mõõtis oma elu teiste mastaapidega. Mastaabis, kus isegi saksa kultuur ei tähistanud suuremat pügalat.

Mann lähtus saksa kultuurile nii omasest arusaamast (võime nimetada seda nii hegellikuks kui spengerlikuks), et kultuur on vägivald looduse ja loomuse suhtes, idee võit mateeria üle. Kuid see pahupidine russoistlik kontseptsioon ei ole sugugi ainuvõimalik.

Kas teate?

• Thomas Mann on Nobeli preemia laureaat aastast 1929

• Manni tähtteosed:

«Buddenbrookid», 1901 (e. k 1936)

«Võlumägi», 1924 (e. k 1937-39)

«Joosep ja tema vennad», 1933-1942 (e. k katkendina)

«Lotte Weimeris», 1939 (e. k 2001)

«Doktor Faustus», 1947 (e. k 1987)

«Avantürist Felix Krulli ülestunnistused», 1954 (e. k 1959)

    Tagasi üles