Klarnetist Selvadore Rähni: tähtis on mängida armastusega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kaheksa aastat Jaapanis töötanud Selvadore Rähni alustab kuu aja pärast tööd Islandil.

FOTO: Marina Puškar

Haruldaselt ilus toon, huvitav interpretatsioon, supertehnika ja filigraanne hingamine – need on sõnad, millega iseloomustatakse kaheksa aastat Kyoto Sümfooniaorkestri esiklarnetistina töötanud eesti muusiku Selvadore Rähni esinemisi.

Muusikafestival Klaaspärlimäng toob klarnetikunstniku esmakordselt kodupubliku ette.

Jaapanis on Euroopa interpreedid haruldane nähtus, kuidas te sinna sattusite?

1996. aastal osalesin Kyoto Sümfooniaorkestri konkursil klarnetirühma kontsertmeistri kohale, võitsin ja töötasin koos tähelepanuväärselt hea orkestriga kaheksa aastat.

Mul oli eluaegne leping ja vahetult enne äratulekut sain Jaapanis alalise töö- ja elamisloa. See on üsna harukordne, mind toetas Kyoto linnapea isiklikult.

Oli teil mõte alaliselt Jaapanisse jääda?

Me ei teadnud algusest peale, kui kauaks perega Jaapanisse jääme, kuid et end seal kindlamalt tunda, oli luba vajalik.

Ja ometi otsustasite lahkuda maailma teise serva – Islandile. Miks?

Eurooplase ja aasialase arusaamad ning suhtumine töösse on väga erinevad.

Islandile langes valik üsna praktilistel kaalutlustel: vajasin veidi puhkust ja samas palka, mis võimaldaks hoolitseda oma pere eest.

Islandil hakkan juhatama muusikakooli ja mu esimene tööpäev on juba 25. augustil.

Mis keeles te Islandil töötama hakkate?

Esialgu inglise keeles, aga kui kauemaks jään, tuleb ilmselt islandi keel ära õppida.

Jaapani keelt oskasin vaid igapäevase suhtluse tasemel. Kuna muusikute «töökeeleks» on ikka olnud muusika, siis ega omavahelgi palju ei räägita ning jaapani keel on väga raske. Töö intensiivsus ei jätnud õpinguteks eriti aega.

Suurtelt lavadelt Islandi maakoha muusikakooli direktoriks – see on üsna suur kontrast. Teid ei hirmuta oletatav isolatsioon?

On küll suur kontrast, see on tõsi. Kuid kuna töökoormus ei saa seal oletatavasti olema väga suur, usun, et saan jätkata ka mängimist.

Millised on jaapanlased meeskonnaliikmetena?

Jaapani firmade töökultuur on Euroopaga võrreldes erinev: kuigi seal on vist kõige rohkem maailmas riiklikke pühi, on puhkust suvel üks nädal ja talvel teist samapalju.

Mis puutub muusikutesse, siis üsna omapärane oli näiteks palgasüsteem, mis põhineb vanusel – vanad saavad alati suuremat tasu kui noored, mängi sa nii hästi kui tahad. Ka oma arvamuse avaldamisega oli sama: vanemad orkestri liikmed said sõna, noored mitte.

Tunnistan ausalt, et minul oli seda väga raske taluda, kuid mulle andestati ilmselt ainult seetõttu, et aktsepteeriti minu mängu taset.

Klarnet ei ole just kõige hiilgavam instrument soolokarjääriks ja selleks, et välja paista.

Mul pole kunagi olnud soovi välja paista. Mul on olnud alati ainult üks soov: muusikat hästi teha.

Kuidas te ise klarnetit iseloomustaksite?

Vastus sõltub sellest, kes küsib. Olen õppinud ka klaverit, kuid klarneti kõla meeldis mulle kohe, kui seda kuulsin. Nõndasamuti oli näiteks Brahmsi ja Mozartiga, kes kohe klarneti loomise järel sellele muusikat kirjutama hakkasid.

Saksofon näiteks klassikalisse muusikasse pidama ei jäänud, klarnet aga küll – see sobib orkestriga.

Mis tundega esmakordselt kodupubliku ette astute?

Ikka soojade tunnetega.

Selvadore Rähni

• Sündinud 28.06.1968 Tartus

• Abielus pianist Tuuli Rähniga, poeg Oliver (2)

Haridus:

• 1991 Eesti Muusikaakadeemia, klarnet

• 1991–97 Karlsruhe Muusikaülikool, klarnet

• 1993–97 eraõpingud Pariisis Alain Demieni juures

Töö:

• 1997–2005 Kyoto Sümfooniaorkester, klarnetirühma kontsertmeister

• Solistina esinenud Berliinis, Tokios, Kyotos, Osakas ja Karlsruhes

Kontsert

Festival Klaaspärlimäng

Selvadore Rähni (klarnet) ja Leipzigi keelpillikvartett

26. juulil Pärnu Kontserdimajas

27. juulil Tallinnas Niguliste kirikus

    Tagasi üles