Pole kahtlustki, et Katrin Essenson on üks andekamaid kunstnikke, keda eesti koreograafia koolkond on suutnud läbi aegade lavale tuua. Nimetan teda kunstnikuks ja mitte näiteks tantsijaks või koreograafiks väga kindlatel põhjustel kuigi sealt on ta tulnud, ei piirdu tema väljendusvahendite arsenal üksnes tantsuga.
Tema tööriistakastis on vahendeid performancei-kunstist ja teatrist kabaree ja stand up komöödiani välja. Ka oma lemmikutena on ta nimetanud kunstnikke seinast seina Diamanda Galasest ja Xavier Le Royst Joseph Beuysi ja Marina Abramovicini.
Isiklik ja intiimne
Essensoni uue tantsuperformancei «Manusega mõtted» leitmotiiv on aga pärit hoopis klassikalisest maalikunstist. «Tütarlaps aknal» on klassikaline igatsuse ja üksinduse kujund renessansijärgses kunstis, mille Jan Vermeer igaveseks romantilise kunsti ajalukku maalis.
See on lavapilt, mille juurde Essenson oma etenduse jooksul ikka ja jälle, ükskõik milliseid pöördeid ja käänakuid ta vahepeal ka ei teeks, tagasi pöördub.
Üksik ja habras naine, suuremal või vähemal määral lamedad armastuslaulud, papist kuusk mikrofoniga, üldvalguses lava, Kanuti Gildi saali gooti stiilis aknad, kust ei paista mitte midagi see on maailm, kuhu Essenson vaataja meelitab.
«Manusega mõtted» on isiklik ja intiimne, tasaselt voogav lugu naisest, kes pungestab metsikult, et võita armastust. Kusjuures armastuse objekt on täiesti abstraktne, teda ei ole kusagil kohal isegi mitte pildina, nagu näiteks Jo Stromgreni «Haiglas». Kui kuusk, mõistagi, välja arvata, mis on mehe kujundina juba algusest peale läbi kukkunud...
Essenson vahetab rolle, strateegiaid, tantsuliigutuste dünaamikat, kuid kõik jääb lõpetamatuks, poolikuks, ta väsib poole peal ära, justkui teades kõigi pingutuste mõttetust. Ja pöördub jälle tagasi aknale.
Essenson on ülimalt kehaline lavapersoon. Tema presentsus, kohalolu ja isiklik mõõde igas etenduse elemendis on asi, mis mõjutab vaatajat. Põhjus on vististi üsna lihtne ta astub välja lava tinglikkuse raamidest, liigub sümboolselt tähistamiselt isiklikule ja pihtimuslikule, mis tekitab lava kunstlikku ruumi tugevaid häireid.
Ta julgeb ennast näidata haavatava ja haprana ega poe tantsutehnika, rollimehaanika või abstraktse ja üldistava kujundiloogika varju.
Relvitukstegev ilgus
Etendusele paneb punkti pala, mis on pärit ilmselt kusagilt rõve- või läbulaulude plaadilt ja mille puhul on raske uskuda, et selline üldse olemas on. Essenson jääb vaatajate ette jõuetult seisma, võimetuna midagi tegema. Relvitukstegevalt ilge laul, mis kroonib kõigi tema püüdluste ettemääratud nurjumist.
«Manusega mõtete» järgmised etendused on 2., 3. ja 4. oktoobril Kanuti Gildi saalis
Esietendus
Katrin Essenson
«Manusega mõtted»
14. septembril Kanuti
Gildi saalis