Tänase sünnipäevalapse, muusik Jaan-Eik Tulve meelest vaatab talle peeglist vastu ikka seesama poiss, kes 20-25 aastat tagasi. «Sisimas ma end küll täiskasvanuna ei tunne,» muigab ta.
Jaan-Eik Tulve kannab pungivaimu hinges
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sünnipäevapidu tuleb täna?
Mõned head sõbrad ja ansambli liikmed vast ikka tulevad külla, see on üks hea võimalus väljaspool tööd kohtuda. Aega on muidu nii napilt.
Olete kodune inimene?
Mida aeg edasi, seda rohkem pean töö tõttu väljas käima nii enda kui teiste kontsertidel, muusikaelus toimub väga palju. Mingit vajadust veel lisaks sellele kuhugi välja minna mul küll pole. Kuid see pole ka lihtsalt niisama kodus peesitamine, me mõlemad tunneme suurt puudust lastega tegelemisest.
Poeg Jakob on kümne ja poolene, Nathan üheksane ja tütar Eliann seitsme ja poole aastane. Iga päev toimub nendega nii palju ja tahaks kõike meelde jätta, mida nad teevad.
Kogu aeg saab nendega nii palju nalja! Kui ma ise laps olin, olid täiskasvanud mu jaoks hoopis teistsugused, kui mina ennast praegu tunnen. Sellised asjalikud, tõsised olen palju mõelnud, kuidas vaatavad mind, meie põlvkonda mu laste sõbrad.
Noorukina olite tõsine punkar, mängisite Vennaskonnas pilli. Kuidas sealt gregooriuse laulu juurde jõudsite?
See polnud minu jaoks suur pööre ning sellist head pungivaimu tunnen endas tänini. Inimesed ja ajad arenevad, väljendus pungi kaudu asendus teistsuguse, rohkem sügavuti mineva eneseväljendusega.
Kaheksakümnendate keskpaigas oli see äärmiselt positiivse laenguga liikumine. Nii võib öelda, et ka gregooriuse laul on omamoodi punk tegevus.
Mässasite toona ikka ka?
Oma perekonna vastu ma ei mässanud, seal ma ennast ahistatuna ei tundnud. Aga üldine atmosfäär mulle küll üldse ei meeldinud. Eneseväljendusmomente oli väga palju muusikaline eneseväljendus, kostümeerimine
Mulle tohutult meeldis toona õmmelda. Helena räägib siiani, et ootab, millal ma niidi ja nõela kätte võtan ning talle kostüüme õmblema asun.
Harjaga ei tohtinud tänaval käia, see lisas pinget. Paar korda päevas sõitis miilitsaauto Moskva eest läbi, ja jaoskonda sattusime ikka ka.
Pidusid sai peetud palju. Mõned jõid rohkem, mõned vähem ja mõned väga palju, mina mingit meeletut joomaperioodi läbi ei teinud. Punkarite seltskond respekteeris iga inimese seisukohti kuigi paljud punkarid suitsetasid, mina suitsetama ei hakanud.
1991. aastal läksite Eestist ära, et jätkata õpinguid Pariisis. Jäite Helenaga sinna seitsmeks aastaks.
See oli meie mõlema jaoks kujunemisaeg, mis andis võimaluse maailmas toimuvat veidi laiema kaarega silmitseda. Ent samas tuli ette ka piir tundsime, et hakkame sidet Eestiga kaotama. Teise ühiskonda sulanduda on äärmiselt raske kuigi sa oskad keelt, tunned end seal hästi ja sul on seal head sõbrad, pole see võimalik.
Kuid head sidemed Prantsusmaaga püsivad tänini. Üks meie väga hea sõber hakkas õppima eesti keelt ning on nüüd üks väheseid eesti kirjanduse prantsuse keelde tõlkijaid.
Eestlased on prantslastest suuremad töönarkomaanid. Mulle meeldib Prantsuse ühiskond just seetõttu, et seal osatakse ka tööle õigel ajal piir panna olgu see siis kas või lõuna- või õhtusöök; viimane on peaaegu sakraalse tähendusega. Nad on väikse kiuksuga, mitte liiga asjalikud.
Prantsusmaal saime hea kasvatuse, kuidas suhtuda alkoholi veini ei jooda mitte selleks, et purju jääda, vaid nauditakse selle maitset. Tänu Prantsusmaale oskame head veini hinnata ega näe selle tarbimises midagi halba.
Jääb teile iseolemise aega?
Eks ikka, kuigi aeg-ajalt on tunne, et peaks veel rohkem endaga tegelema.
Televiisorit meil kodus pole, on aga küllaltki suure ekraaniga arvuti, nii et ostame DVDsid ja vaatame filme, kinos armastame samuti käia. See on võimalus hoida mingisugustki piiri, televiisori puhul on eriti lastel sõltuvus kerge tekkima.
Samas reisin palju siis saab rohkem raamatuid lugeda ja enda tarvis aega võtta. Selliseid hetki ma naudin. Tegelikult on aga ka minu töö üks suur sisekaemus.
Kui palju publik gregooriuse laulust teab?
Mina isiklikult ei püüa gregooriuse laulu massidesse viia. Järjest vähem inimesi kuulab muusikat ning muidugi on see kurb tendents. Samas ei saa mina sinna rohkem panustada, kui senini teinud olen. Ei hakka selle nimel ka televiisoris kuskil tähtede paraadis laulma muusikasse tuleb suhtuda aupaklikult ja mitte seda kommertslikel kaalutlustel väänata.
Teie juured ulatuvad isaliini pidi judaismi, kuidas te selle kristliku sõnumiga gregooriuse lauluga ühendate?
Mida aeg edasi, seda tugevamalt tunnetan ma sidet juudi religiooni ning traditsioonidega, sellest ka juudi kultuuri festivali korraldamine Eestis.
Ma arvan, et judaism ja kristlus ei tohiks olla teineteisest nii kaugel, kui nad praeguseks on esimestel sajanditel oli judaism ja kristlus veel väga tugevalt seotud. Isegi gregooriuse laulu puhul on näha, et teineteise traditsioone tuntakse hästi. On ju gregooriuse tekstid suures osas pärit kuningas Taaveti lauluraamatust ning neidsamu tekste lauldakse ka sünagoogis. Kaugenemise põhjused on pigem poliitilised.
Mõlema religiooni peasõnum on ju sama: armasta oma ligimest nagu iseennast. Sellelt pinnalt võiks moraal kui religiooni väljendus olla nüüdisaegses ühiskonnas palju olulisemal kohal. Läbi aja on paljud konfliktid tekkinud seetõttu, et ei peeta kaasinimestest lugu.
Olete õnnelik inimene?
Püüan olla positiivne ja ikka see, kes ma olen. Mul on olnud õnn säilitada endas teatud osa last; ehk on õnn seegi, et olen just niisuguste inimestega elus kokku juhtunud. Vaja on säilitada otsiv vaim, eriti muusikas. Soov avastada uut tõukab edasi.
Jaan-Eik Tulve
Sündinud: 30. septembril 1967.
Haridus: 1991. aastal lõpetas konservatooriumi koorijuhina, seejärel jätkas õpinguid Pariisi Rahvuslikus Kõrgemas Muusika ja Tantsu Konservatooriumis gregooriuse koori dirigeerimise erialal.
Töö: Teinud pedagoogitööd paljudel gregooriuse laulu kursustel üle kogu Euroopa, aastast 1996 gregooriuse laulu õppejõud Eesti Muusikaakadeemias.
Ansambli Vox Clamantis kunstiline juht.
1992. aastast alates dirigeerib Pariisi Gregooriuse Koori.
Juudi süvakultuuri festivali Ariel asutaja ning kunstiline juht.
Pere: Abielus, kolme lapse isa.
Arvamus
Helena Tulve, abikaasa, helilooja
Ma hindan tema loomulikku ja rahulikku ellusuhtumist. Ta ei ärritu tühistest asjadest. Sellist rahulikku ellusuhtumist pole igaühel, mul endal ka mitte nii et ta tasakaalustab mind hästi.
Ta on kogu aeg selline rahulik olnud ja kuigi elu on muutunud pingelisemaks, on tal säilinud huumorimeel ja arusaamine sellest, mis on tähis ja mis vähem tähtis.
Tõnu Trubetsky,Vennaskonna laulja
Sursu, nii on tema punkhüüdnimi, mängib muide ka meie hiljuti ilmunud vinüülplaadil. Vennaskonnas mängis ta basskitarri.
Sursu esines alati huvitavate kostüümidega tal oli selline kõrge torbikukujuline tähetarga müts, hõbedased tähed peal.
Eks ta natuke tõsisemaks on ehk muutunud, aga mingit olulist muutust ma küll temas täheldanud pole.