Eelmise Euroopa Komisjoni välisvolinik Chris Patten kinnitab, et just Venemaa asjus võiks ELil kindlasti olla ühine välispoliitika, mille kujundamisel uued liikmesriigid saaksid olulise rolli.
Chris Patten: peame Venemaa suhtes silmad lahti hoidma
29. oktoober 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas uued liikmed teie hinnangul ELis toime tulevad?
Ma arvan, et teil läheb erakordselt hästi. Õnneks olete te jätnud tähelepanuta president Chiraci soovituse vait olla.
Laias laastus on juhtunud kaks kasulikku asja. Majanduslik põhjendus laienemisele oli alati, et see aitab noorendada ELi majandust see kindlasti juhtus. Kui kõik räägivad eurotsooni jõuetust majandusest, siis nad jätavad kahe silma vahele, et tegelikult on jutt ainult kolmest riigist, Põhjamaadel läheb hästi, anglosaksi majandustel ja uutel liikmetel samuti.
Teiseks aga aitavad uued liikmesmaad laiendada Euroopa arusaamu maailmast enda ümber. Mäletan, et kui olin Euroopa Komisjoni välisvolinik, tundsime suurt kergendust, kui uued liikmesriigid hakkasid osalema üld- ja välisasjade nõukogudel.
Mulle näib, et unts nende kogemust Venemaaga asjade ajamisel kaalus üle kilosid mõne teise liikmesriigi arusaamu. Niisiis arvan, et majanduse ja välissuhete vallas on EL uutelt liikmetelt palju abi saanud. Ja uutele liikmetele, näiteks Eestile, lisab kahtlemata usaldusväärsust ka tõik, et osalete missioonidel.
Mis aga puudutab välispoliitikat ja Venemaad, siis mulle ei paista, et näiteks Prantsusmaa ja Saksamaa tahaksid väga uusi liikmeid kuulata.
Angela Merkeliga võivad asjad muutuda. Kantsler Schröder paistis olevat pime kõigi kaalutluste suhtes peale Putinile aplodeerimise. Võib-olla on põhjus see, et Putin räägib saksa keelt, kuigi mina peaksin küllaltki veidraks imetleda kedagi oskuse pärast, mille ta omandas, et luurata su enda riigi järele.
Tõsi, Saksa diplomaadid küll väidavad, et Ukraina revolutsiooni päevil oli Schröder veennud Putinit sekkumisest hoiduma ehk on see ka õige. Teisest küljest aga visiit, mille Schröder ja Chirac tegid Kaliningradi juubelipidustustele ilma ühegi Poola või Leedu esindajata, demonstreerib täielikku tundetust ajalooküsimustes.
Arvan, et kantsler Schröder peaks 20. sajandi ajalugu natuke tundma, et teada, kuidas see teistele paistab. Ent ta on lahkumas ja ilmselt ka Chirac liigub 18 kuu pärast oma praeguselt ametikohalt edasi. Peame lootma, et uued liidrid toovad natuke rohkem tarkust ja mõtlemist selle teema käsitlemisse.
Me kõik vajame stabiilset, jõukat ja hästi valitsetud Venemaad enda naabrina ning me peaksime tegema, mis saame, et sellele kaasa aidata. Ent samas ma leian, et peame Venemaa asjus silmad lahti hoidma, seda eeskätt kahes valdkonnas.
Esiteks, on tõsi, et vajame Vene naftat ja gaasi, ent Venemaa vajab sama palju võimalust meile neid müüa, sest palju midagi muud tal müüa ei ole.
Ning teiseks, ma arvan, et Venemaa nägemus Euroopa naabrusest on väga erinev meie omast. Meie tahame tugevaid, stabiilseid ja hästi toimetulevaid naabreid. Ent Venemaa, ma kardan, tahab kuulekaid naabreid ja naabrid käituvad sõnakuulelikult tõenäolisemalt siis, kui nad on nõrgad ja vaesed.
Aga kuidas me saavutame, et EL Venemaast suhteliseltki ühel häälel rääkima hakkaks kas kogu lootus on sellel, et tulevad uued liidrid, kes näevad asju teisiti?
See, et me pole suutnud luua ühtset positsiooni Venemaa suhtes, on märksa enam kriitikat väärt kui tõik, et meil pole korralikku poliitikat Lähis-Idas. Muidugi oleks olnud hea, kui Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa suutnuks välja arendada ühise positsiooni aga ei suutnud, sellest on kahju, kuid see on mõistetav. Venemaa puhul ei tohiks olla ühispositsioonile jõudmisega mingeid raskusi.
Te teate, mis juhtus Venemaa ja Eesti piirilepinguga. Ka teie hinnangul peaks EL siin midagi ette võtma?
Piirileping on mõistagi ennekõike Eesti ja Venemaa vaheline küsimus. EL on tõrges sekkuma oma liikmesriikide kahepoolsetesse suhetesse teiste riikidega. Ent siiski ma leian, et Eestil on õigus oodata ELi liikmesriikidelt sümpaatiat ja mõistmist.
Aga tegevust? Sest Eesti ise ei saa enam eriti midagi teha.
Arvan, et kui Venemaa käitub ühe ELi liikmesriigi suhtes ilma piisava lugupidamiseta, siis peab see vääramatult mõjutama liidu kui terviku suhteid Venemaaga. Niisiis ma loodan, et meil õnnestub veenda Venemaad lepingut ratifitseerima.
Veel üks hämmeldust tekitanud asi on Viiburist Saksamaale viiva gaasijuhtme lugu kas teie meelest on sellega kõik korras või tulnuks leppeid tehes kuulata ka kolmandate riikide arvamusi?
Ma juba mainisin, et mind väga üllatab Gerhard Schröderi ja lahkuva Saksa valitsuse tundetu hoiak ajalooküsimustes.
Siit aga tuleneb üks järeldus nimelt, et EL peab olema aktiivsem oma poliitikas Kesk-Aasias ja Aserbaidaanis ning seda muu hulgas ka torujuhtmete ehitamise küsimustes näiteks läbi Türgi. Sest meil on vaja varustajate ringi laiendada, liigne sõltuvus Venemaast on ohtlik. Loodan, et uute liikmesriikide tulek ELi julgustab meid olema ka aktiivsem oma tooraineallikate mitmekesistamisel.
Chris Patten
Sündinud 12. mail 1944
Haridus: Püha Benedictuse koolis Ealingis ja Ballioli kolledis Oxfordis
1966 asus tööle konservatiivses parteis
1974-1979 konservatiivide uurimisosakonnas
1979-1992 parlamendi liige, töötades välisministeeriumis ülemeremaade arengu ministrina 1986-1989
1992-1997 Hongkongi kuberneriks
1998-1999 juhatas Põhja-Iirimaa sõltumatut halduskomisjoni
1999-2004 Euroopa Komisjoni välisvolinik
2004-... Oxfordi ja Newcastlei ülikooli kantsler
Raamat:
Kuu aja eest avaldas raamatu «Not Quite the Diplomat» («Mitte päris diplomaat»), kus räägib oma tööst Euroopa Komisjonis
Abielus, kolm tütart
Allikas: Wikipedia