/nginx/o/2013/09/04/2043493t1h404d.jpg)
Omavoliliselt Vigala kiriku altari ja kantsli üle värvinud kogudust ootab ees karistus ning restauraatorid alustavad pikka ning kulukat värvi eemaldamist.
Rikutud altar toob kirikule trahvi
/nginx/o/2013/07/05/1875298t1hd624.jpg)
31. oktoober 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Läinud kolmapäeval oli ETV saates «Pealtnägija» lugu Raplamaa Vigala kirikust, kus jumalasulased kulunud altari omavoliliselt Sadolini värvidega üle maalisid.
Heast tahtest tegutsenud koguduse hakkaja õpetaja Kristiina Jõgi põhjendas tegu sellega, et vana kullakiht oli koledaks pruunikaks muutunud ning altaril üht detaili parandades ja värvides tekkis idee terve altar värskemaks vuntsida.
Kirikuõpetaja leidis, et tegemist on jumalale igati meelepärase teoga.
Sama meelt ei ole aga muinsuskaitseameti esindajad, kes käisid läinud reedel Vigalas, et kuulata ära erinevate poolte selgitused, tutvuda lähemalt olukorraga ja püüda leida võimalikke lahendusi.
Mahukas töö
Ameti esindajatega olid kaasas ka restauraatorid Kanuti ennistuskojast, kes uurisid kirikuõpetajalt kasutatud värvide nimetusi ning võtsid kaasa mõned kantsli küljest lahti tulnud puitskulptuuride tükid.
Järgnevad laborikatsed, mille käigus selgitatakse, kuidas värvi võimalikult väikeste kahjudega eemaldada.
«Alles pärast katsete tulemuste selgumist saame otsustada edasise tegevuse. Üks on kindel altarilt ja kantslilt tuleb värvikiht võimalikult kiiresti eemaldada,» tõdes muinsuskaitseameti avalike suhete nõunik Carolin Pihlap. «Kahtlemata on see väga aeganõudev ja kulukas ning restauraatoritele üsna ebameeldiv töö.»
Lisaks altariseinale ja kantslile on Vigalas ilma seaduses määratletud projekti ja kooskõlastuseta värvitud ka kultuurimälestisteks tunnistatud pingistik, oreliväär, suure ja väikese oreli prospektid, krutsifiks ja neli numbritahvlit.
Omavoliliselt ja mälestist ohustaval viisil on mördi ja sobimatute klambritega seina kinnitatud väga väärtuslik, 1300. aasta paiku valmistatud, piiskopi kujutisega paest rist.
Kooskõlastuseta on värvitud ka arhitektuurimälestisena kaitse all oleva kiriku uksed.
Kirik kannab kulud
«Osaliselt lasub süü kindlasti ka meil, et eelmistele rikkumistele kohe karmilt ei reageerinud ja seaduse järgi ei karistanud,» tunnistas Pihlap.
«Meie suurim viga on, et alahindasime inimese pehmelt öelda rumalust. Me lihtsalt ei osanud tulla selle peale, et kunsti- ja kultuurilugu õppinud õpetaja võiks minna 17. sajandist pärineva Christian Ackermanni barokkaltari ja -kantsli kallale ilma kellegagi konsulteerimata, pelgalt põhjendusel, et talle ei meeldi nende värvid.»
Värvi eemaldamise kulusid ei kata muinsuskaitseamet, vaid kirik. Seaduserikkumisele järgneb ka karistus, mille ulatus otsustatakse pärast tegelike kahjude väljaselgitamist.