Lapselikult armsa olemisega Laura Põldvere ei aja nina püsti, kuigi lõppeval aastal tegi 17-aastane Tartu koolitüdruk «Kahe takti» konkursil säru endast vanematele.
Päikseline Laura laulab pere keskelgi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas võit oli üllatus? «Oli ikka,» kinnitavad ühest suust nii Laura kui ka tema ema Martina Põldvere. «Majandusinimesena arvutasin välja, et Laura võidab!» naljatleb isa Ailar. Tegelikult pabistas temagi stuudios istudes sedavõrd, et pani hääletamise ajal silmad kinni. Ema aga kõndis koridoris edasi-tagasi.
Kui võit napsatud, olid Laura ja tema lähedastegi telefonid õnnitlussõnumeist umbes.
Pere saavutus
Kas Laura võit on ka vanemate saavutus? «Ei-ei, see on ikka Laura enda saavutus,» tõrjub ema. «Pere toetuseta ma vaevalt oleksin võiduni jõudnud,» leiab Laura.
17-aastasel tüdrukul esinemiskogemusi jagub, kuid siiski pabistab ta enne iga esinemist. «Mida väiksem esinemine, seda suurem hirm,» tunnistab Laura. Eurovisioon oli põnev ja lustakas kogemus, aga võidulaul Laura olemusega eriti ei sobinud, ta pidi ennast lavaliselt ületama.
Ajakirjanduse tähelepanuga on tüdruk harjunud. Või õigupoolest ta lepib sellega.
Ühe väljaande kaaneloost ütles ta hiljuti ära, sest esitatud küsimused tundusid tobedad ja muusikaga polnud neil üldse pistmist. Kadedust pole tüdruk tajunud, kui mitte arvestada anonüümseid internetikommentaare.
Tähtsa konkursi võit pole Laura elus suurt midagi muutnud. Pereliikmed suhtuvad ehk mõistvamalt sellesse, et tüdruk kogu aeg mõnd viisijuppi ümiseb. Juba lasteaiaeas üllatas Laura vanemaid sellega, et suutis kuuldud palasid väga täpselt järele laulda.
«Ta laulab igal pool, mõned aastad tagasi ajas see undamine meid närvi, nüüd oleme harjunud,» muheleb ema.
«Jah, kui istume autosse ja mina hakkan jälle undama, panevad ema-isa kohe raadio käima,» tähendab tütar.
Laura on lõpetanud muusikakoolis viiuli eriala, laulnud Anne Adamsi stuudios ja õppinud Ursel Oja käe all. Praegu on tema lauluõpetajaks Heidi Tamme, seepärast tuleb tihti sõita Tallinna ja Tartu vahet.
Vagur ja kangekaelne
Tagasihoidlik ja vaoshoitud Laura on vanemate sõnul kodus suur vaidleja, just väikeste igapäevaste asjade üle. («Ei ole!» vaidleb Laura vastu.) Tema päikselisus ja positiivsus teeb aga teistegi tuju heaks.
«Ja kohusetundlikkust võiks temalt lausa õppida, muusika pärast ei jää tal kunagi koolitööd tegemata,» kiidab ema. Ka sõpradega suhtlemiseks leiab neiu aega.
Ema ja tütre omavahelised suhted on väga head kui unustada puberteediaeg. Kui Laura õppis 6.-7. klassis, siis uksed ikka paukusid ja ka viiulit mängima tuli teda sundida. «Ära räägi sellest!» tõrjub Laura.
Missugused on 11. klassi tüdruku tulevikuplaanid?
«Eks näis, huvid võivad ju muutuda,» ütleb Laura. «See on muidugi ebatõenäoline,» lisab ema. Teatavasti on tüdrukul taskus pool stipendiumiraha Bostonisse Berklee muusikakolledisse. Äkki saab teise poole ka?
Kas emasüda lubaks tütre kodust nii kaugele? «Süda ei luba, aga mõistus lubab. Selliseid võimalusi ei tohi lasta käest,» kinnitab Martina. Kas konkursivõitudega pärjatud tüdruk ei unista oma plaadist? «Arvan, et minu vokaalsed võimed pole selleks veel piisavalt head,» on Laura tagasihoidlik.
Praegu käib tüdruk hoopis autokoolis. Ema loodab, et kui juhiluba käes, hakkab tütar hommikuti kooli sõidutama nooremat venda Gregorit.
Laura noogutab.