Tallinnas tegutses pärast sõda mitmeid kinnipidamiskohti, mis praeguseks on ununemas. Üheks selliseks ümbruskonna elanikes ängistust, viha ja kaastunnet tekitanud kohaks oli Endla tänava ääres, teisel pool Kibuvitsa ja Tulika tänavat asunud 286. sõjavangilaagri kolmas osakond.
Sõjavangilaager nr 286 rajati 16. oktoobril 1944. Seal peeti peamiselt sakslastest ja austerlastest vange, mõnevõrra vähem ka ungarlasi.
Sõjavangilaagri administratsioon eesotsas laagriülema Slutsevskiga asus Pirita tee 26. Sellele allus 11 osakonda, millest Tallinnas asusid teine, kolmas, kuues ja kaheksas. Olgu vahemärkuseks öeldud, et sõjavangilaager number 286 polnud kaugeltki Tallinna ainuke. Siin asus ka mitu ehituspataljoni, milles valitses vangilaagritega paljuski sarnane olukord.
Sõjavangilaagri number 286 kolmanda osakonna ülemaks oli 21. septembrist 1946 kapten Aleksei Nikolajev, kes oli kolm aastat varem rindel raskesti haavata saanud.
Vangide raske elu
1. augustist 1947 oli kolmanda laagriosakonna ülemaks alampolkovnik Jefim Manõev.
1948. aastal vaheldus vangilaagri juhtkond tihedamalt. Lühemat aega juhtis laagrit Zitomiris sündinud juut Lev Lazarevski. Sama aasta 1. veebruarist oli ülemaks Leonid Batõgin.
Vähemalt 1945. aasta mais oli kolmas laagriosakond tööalaselt seotud Eesti Raudtee Ülesehitusvalitsusega. Asutus taotles 5. mail 1945. aastal Endla tänavale kolmehektarist maa-ala ajutiste barakkide püstitamiseks. Samal aastal anti üle vähemalt kolm suurt barakki (number 5, 6 ja 7), köök ja saun.
1946 valmisid klubihoone ja viis suuremat barakki (numbrid 14-18). Tehas number 9 andis omapoolse panuse 1946. aastal ühe suurema baraki (number 2) ja kartseri (hoone number 3) ehitamisega.
Barakkides olid kahekorruselised narid ja iga vangi kohta kaks ruutmeetrit põrandapinda. Hoonetes number 17 ja 19 paiknes konvoirood. Laagril olid veel ambulatoorium, laatsaret ja täikamber, mis võis teenindada kuni 50 inimest tunnis, pesuköök, kus võis ööpäevas pesta kuni 70 kilo pesu ning üldladu, mis mahutas 160 tonni kaupa.
Laagrit ümbritses okastraataed. Kinnipidamiskoha ainuke sissepääs asus kohakuti praeguse Kibuvitsa tänavaga. Väravatagust väikest väljakutaolist ala kasutati loendusteks ja muudeks suuremateks üritusteks. Hiljem, kui vangide elu muutus kergemaks, kasutati seda platsi ka spordiväljakuna.
Vangid töötasid erinevates tehastes ja ülesehitustöödel. Lisaks kurnavale tööle laastasid nende tervist ka vilets toit ja kehv riietus. 1946. aasta 2. aprilli ülevaatusel selgus, et 40 kinnipeetavat pidi tööl käima täiesti kulunud saabastega või päris ilma jalanõudeta. Eesti kliimas võib sellisel ajal sageli veel lumigi maas olla.
Niigi raske olukorra tegi väljakannatamatuks laagriosakonna Smeri töötajad, kes öötundidel selgitasid vahendeid valimata vangide poliitilist meelsust ja varasemat tegevust.
Kui mitte arvestada erihaiglas surnud vange, siis lõppes vangilaagri nr 286 erinevates osakondades ühtekokku 658 inimese elutee. Kui paljud neist olid kolmanda osakonna kinnipeetavad, on raske öelda. Näiteks 1946. aasta 19. aprillil koostatud käskkirjast ilmneb, et tolle aasta esimesel kvartalil heitis seal hinge neli vangi.
Kergemalt haiged tööle
17. märtsil 1945 oli kolmandas laagriosakonnas arvel 252 vangi, neist esimesse kategooriasse ehk tervete meeste nimekirja liigitus ainult 42. Teise kategooriasse ehk nendeks, kes olid võimelised töötama ainult kergematel töödel, kuulus 87 Endla tänava vangilaagri elanikku. Neid mehi, kelle tervis oli vilets ja keda sai kasutada ainult laagri sisemistel töödel, oli 63.
Selsamal päeval oli 31 vangi distsiplinaarosakonnas karistust kandmas ja 11 raskemat haiget laatsaretis. Kergemalt haiged pidid tööle minema. Lisaks sellele oli 18 kinnipeetavat mingil muul põhjusel teistest isoleeritud.
1946. aasta jaanuaris oli kolmandas laagriosakonnas 1300 vangi, sama aasta aprillis oli vange 1523, mais 1812 ja augustis 1860. Võib arvata, et 1947. aastal püsis vangide arv enam-vähem samal tasemel ja seejärel hakkas järk-järgult vähenema koos nende kodumaale saatmisega.
1948. aasta lõpus algas üldine laagrite likvideerimine. Massiliselt saadeti vange kodumaale 1949. aastal 14. mail.
Samal aastal moodustati seoses kolmanda laagriosakonna likvideerimisega hoonete ja materiaalsete väärtuste üleandmise komisjon.
Pärast seda kasutati endisi vangilaagri hooneid elamutena, kuhu kohaliku legendi järgi majutati elama omaaegsed vangilaagri töötajad koos perekondadega.