Anders Härm kirjutab, et riigi asi pole kodanikele moraali lugeda, vaid makse koguda ja raha ümber jagades ühiskonna heaolu tagada. Seepärast oleks mõistlik, kui riik prostitutsiooni tulutu keelamise asemel hoopis seadustab ja maksustab lõbumajad. Võimalus teha tööd seaduslikult oleks parim kaitse ka prostituutidele.
Tegelikult oli see artikkel valmis juba enne 24. jaanuari, kui Postimehes ilmus Marianne Mikko kirjutis «Lõbumehed vajavad ohjeldamist». Aga kuna see nii sobivalt juhtus ilmuma, siis tahaksin ma seda artiklit pakkuda välja ka kui vastust temale.
On suisa liigutav lugeda, ja ilma irooniata, kuidas autor seksitööstuses tegelevatele naistele kaasa elab ning toob välja mitmeid meesovinistlikke seisukohavõtte meedias. Kuid kõik tema näited sellest, kuidas igasugused kriminaliseerimised tohutult positiivseid tulemusi annavad, jäävad puudulikuks, kui me isegi ei püstita absoluutselt vastupidist küsimust: aga mis siis, kui seksiäri legaliseerida? Aga mis siis, kui sotsiaalses plaanis kõige parem lahendus ongi legaliseerimine ja mitte kriminaliseerimine. Miks ei või me õppust võtta pigem Hollandi ja Saksamaa kogemusest?
Riigi ülesanne ei ole lugeda moraali. Riik on oma peamises funktsioonis majandustulu ümberjaotamiskeskus, et tagada elanikkonna sotsiaalne kindlustatus ja nende ühiskondlike ja kultuuriliste sfääride toimimine, mis ei tooda majanduslikku kasumit ja mille ülesanne ei olegi seda toota.
Riigi ülesanne on maksustada äritegevus niivõrd, et tagada oma kodanike heaolu. See ongi riigi eksisteerimise peamine mõte. Ja kui riik seda ei tee, siis pole tema olemasolul ka mingit mõtet.
Seda silmakirjalikum on meie erinevate valitsuste seisukoht prostitutsiooni legaliseerimise küsimuses. Kas tõesti ollakse prostitutsiooni legaliseerimise vastu üksnes seetõttu, et see läheb vastuollu kristliku arusaamaga moraalist ja kombekusest? Kirik, kes seda moraali meile jätkuvalt lugeda tahab, ja riik on meil põhiseaduslikult teadupärast lahus. Seega pole riigil mitte mingisugust õigust teha minu eest moraalselt kristlikke valikuid.
Ma võin üle elada selle, et riik esindab üksnes majandusjõudude huve, sest lõppude lõpuks kaob lootus, et meil kunagi on ka mõni vasakpoolne valitsus, viimasena.
Keelamine ei kaota
Aga kui riik hakkab moraali lugema ja ütleb, et prostitutsioon on majandusharuna justkui kuritegelikum kui näiteks pagandus ja kinnisvaraäri, rääkimata alkoholi-, hasartmängu- ja tubakaärist, siis see on juba niivõrd küüniline, et vääriks vähemalt revolutsiooni.
Kas prostitutsiooni legaliseerimise vastased on tõesti niivõrd naiivsed, et arvavad, et millegi ebaseaduslikuks kuulutamine kaotab selle ära? Me oleme viisteist aastat elanud ühiskonnas, kus see on olnud keelatud (tegelikult on Eestis keelatud üksnes prostitutsiooni vahendamine, mitte prostitutsioon ise toim). Kas see on prostitutsioonile lõpu teinud? Pole just vaja olla teab kui suur ekspert, et öelda loomulikult mitte. Pigem vastupidi, Eesti on Läti järel ilmselt suurim Baltimaade seksiturismi sihtriik.
Kas selle pärast on vaja häbeneda? Ei, prostitutsiooni häbenemine on mingi psüühikasse jäänud kristliku moraali jääknäht, mis kaasajale lihtsalt jalgu jäänud. Pigem on riigil jäänud prostitutsiooni pealt saamata meeletu hulk makse, mida oleks saanud oma kodanike hüvanguks kasutada. Ja kodanike heaolu peaks minu arusaamist mööda riigi prioriteet olema.
Olgu, tunnistagem, et naeruväärse moraliseerimise kõrval on prostitutsioonivastastel ka üks märksa tõsisem argument: nimelt naiste ärakasutamise ja väärkohtlemise argument. Ja seda võtan mina isiklikult väga tõsiselt, palju tõsisemalt kui mingit kristlikku patoloogiat.
Tõepoolest, mis kaitseb prostitutsiooniga tegelevaid naisi rohkem, kas see, et nad kuulutatakse kurjategijateks, jäetakse ilma õigusest arstiabile, võimalusest pöörduda endale kaitset otsides politsei poole ja õigusest olla kodanik, kes maksab riigile maksu? Või see, et neile tagatakse võimalus oma tegevus legaliseerida, luua ametiühinguid ning leida riigilt kaitset väärkohtlemise eest?
Tunnistagem lõpuks ometi, et prostitutsiooni ei saa ühiskonnast kaotada. See pole kusagil õnnestunud. Meil tuleb valida ühe väga halva ja teise pisut vähem halva lahenduse vahel. Meil on võimalus selle olemasolu ühiskondlikust teadvusest represseerida või üritada saavutada prostitutsiooni üle mingisugunegi kontroll.
Teine eelnimetatud valikutest on kõigile pooltele parem riik saab tulu, kodanikud saavad selle tulu ümberjaotamisest kasu ning prostituudid kõik õigused, mille abil ennast paremini kaitsta. Keelamise puhul läheb see äri aga veelgi räpasemaks ja kaob veelgi sügavamale põranda alla. See oleks justkui riiklikult rakendatud jaanalinnuefekt: seda, mida näha pole, ei olegi tegelikult olemas!
Keelustamise pooldajad võivad muidugi veel küsida, et kas prostituudid ja kupeldajad on huvitatud oma tegevuse legaliseerimisest? Kõik ilmselt mitte. Kuid see pole kuigi tõsiseltvõetav argument, sest ka riiklik viinamonopol pole salaviina ega tubakamonopol salatubakat täielikult kaotanud. Ometigi saab riik alkoholi ja tubaka pealt üpris suurt tulu, mille eest on võimalik pidada üleval kultuuri. Hasartmängumaksust ehitatakse olulisemaid kultuuriehitisi jne.
Prostitutsiooni legaliseerimine võimaldaks selles äris tegutsevatele inimestele teatavaid valikuid. Kumba teie ärimehena eelistaksite kas seda, et elate pidevas majanduspolitsei hirmus, või legaliseerite oma äri, tuues ohvriks mõnikümmend protsenti oma tulust?
Kui aga mingeid valikuid ei ole, siis jätkavad nad ikkagi vanaviisi. Riigi poolt oleks igal juhul kasulik, et mitte öelda eetiline pakkuda välja mingeidki valikuid enne kasutut kriminaliseerimist. Ükski keeluseadus pole suutnud kunagi midagi kaotada, nagu me ka Eesti ajaloost väga hästi teame.
Prostitutsiooni legaliseerimise puhul oleks tõenäoliselt viljakam ka võitlus ebaseadusliku seksiäriga. Siis saaks mõjutada bordellipidajaid oma äri legaliseerima, selle asemel et sundida neid oma ebaseaduslikku salongikest lihtsalt mõnda teise kohta liigutama. Muuseas ka «punaste laternate tänava» idee ei oleks üldse halb. Amsterdamis või Hamburgis teab nii klient kui ka politsei, et kõik ärid väljaspool seda konkreetset tänavat on ebaseaduslikud. Ka seksiost väljaspool seda tänavat võiks siis vabalt olla ebaseaduslik.
Seaduslik kaitse
Selle teemaga on seotud veel üks oluline küsimus, nimelt küsimus inimese vabast tahtest. Praegu me ei tea, kas need naised töötavad selles äris sunniviisiliselt või vabatahtlikult, kas nendega manipuleeritakse, kas neid antaeeritakse või pekstakse. Legaalse tegevuse puhul oleksid nad seadusega kaitstud ning saaksid ise otsustada, kas tahavad prostituudina töötada või mitte.
Prostitutsioonile võiks kehtestada aktsiisimaksu nagu tubakale ja alkoholilegi, sest miks ei võiks riik midagi teenida brittide ja soomlaste sugutungi pealt, nagu ta juba teenib nende janu, mänguhasardi ja nikotiininälja pealt ilma igasuguse valehäbita nende tervise ja rahakoti pärast?
Prostitutsiooniaktsiisi abil võiks vabalt asutada näiteks sotsiaalkapitali, mis kultuurkapitali eeskujul annaks raha erinevate sotsiaalprojektide toetuseks valitsusvälistele organisatsioonidele, eraalgatustele ning võimaldaks ka näiteks sotsiaalministeeriumi alla kuuluvatel organisatsioonidel sealt projektipõhiseid lisatoetusi saada.
Sotsiaalkapital oleks ministeeriumist ja valitsuse poliitikast sõltumatu organisatsioon ning toetusi jagaksid erinevate valdkondade ekspertnõukogud.
Sotsiaalkapitali moodustaksid erinevad sihtkapitalid, nagu näiteks Vaimu- ja Füüsilise Puude Sihtkapital, Pensionäride Pensionifondi- ja Sotsiaalhoolekande Sihtkapital, Narkomaania- ja AIDSI Ennetus- ja Rehabilitatsioonitöö Sihtkapital, Vanglate Sotsiaalprojektide Sihtkapital, Looma-, Naiste-ja Lastekaitse Sihtkapitalid jne.
Kultuurkapitali loomine kolmekümnendatel aastatel on ilmselt Eesti riigi kõige olulisem kultuuripoliitiline otsus läbi aegade tõeliselt unikaalne ja suurepärane asi, mida kolleegid mujal maailmas ei väsi imetlemast ja mille Eesti eeskujul tegid ka Läti ja Leedu. Miks ei võiks sotsiaalkapitali loomine olla Eesti riigi tõeliselt suurepärane sotsiaalpoliitiline otsus?