Silvi Vrait — staar elu lõpuni

Silvi Vrait Foto: Marina Puškar

Lauljanna Silvi Vraidil täitub tänavu 30 aastat professionaalse lauljana. Umbes samal ajal algas ka ta karjäär inglise keele õpetajana. Neid kaht asja ühendab näitlejaanne ja usk, et palju head on veel ees.

Kohtume Silvi Vraidiga lörtsisel talvepäeval ühes Prantsuse Lütseumi soojaks köetud keelteklassis – koolis, mis on lauljannale olnud teiseks koduks juba kaksteist aastat. Istun viksilt esimesse pinki (nagu oma kooliajalgi, mõtlen õlgu võdistades) ning uut õpilast hindava pilguga seirav õpetajanna võtab koha sisse oma laua taga.

«Ega ma ise ka ei usu, et olen nii kauaks õpetajaks jäänud... Aga mulle meeldib see töö, see konkreetsus, see rutiin,» muigab Vrait, kui jutujärg tema elu valikuteni jõuab. Juba kolm aastakümmet kannab ta endas vähemalt kaht «mina» – laulja ja pedagoogi oma. Samal ajal on ta pidevalt vastu võtnud pisikesi väljakutseid, sest leiab, et igav ei tohi kunagi hakata ja tegevusetus mõjub lihtsalt tervisele.

Kas te ohjate oma õpilasi hästi? Saate nendega hakkama?

Absoluutselt, no problem. (Naerab kohe alustuseks oma nakatavat hea nõia naeru.) Võib juhtuda, et alati see tunniga alustamine ei õnnestu. Kui nad on millegipärast elevil. Siis tuleb lihtsalt aeg maha võtta alguses. Seisavad Sina ootad, kuni kahin lõpeb.

Kaardikepiga ikka virutate?

Kaardikepid on geograafiaõpetajatel. Igatahes ei mäleta, et oleksin kedagi lausa löönud. Kui ma 70ndate keskpaigas, sügaval nõukaajal päris noor õpetaja olin, siis oli mul kuuendas klassis küll üks tüdruk, keda õppetöö absoluutselt ei huvitanud: istus esimeses pingis, tegeles oma salmikute ja laulusõnadega. Siis virutasin talle küll raamatuga pähe. (Teeb ingli nägu.) No saate aru, loeme mingit teksti, aga tema ei tee minust väljagi.

Nüüdisajal võetaks teid vist vastutusele – füüsiline vägivald õpilase kallal.

Eh, kui ta oleks sellest välja teinud Aga eks ta sai ise ka aru, et tegi midagi valesti. Olin siis alles teist aastat õpetaja.

Elu valikud on huvitavad. Teie olete valinud korraga kaks ametit: õpetaja ja laulja oma, nii et tegutsete kahel täiesti erineval elualal.

Tegelikult on kokkupuutepunktid täiesti olemas.

Oskus auditoorium kuulama panna?

Kas või see. See on oluline asi ning laval olen saanud seda palju harjutada. Ega ma klassi ees seistes ei esine, aga mingi publikule esinemise paralleel tekib. Teiseks on laulmine ja õpetamine mõlemad loomingulised tööd. Kuidas õpilastele läheneda, kuidas end huvitavaks teha.

No publik ikka tahab kuulata, samas kui lapsed ei pruugi seda sugugi.

Reeglina küll, aga ega sa ei tea kunagi, mis saalis tegelikult toimub. Igatahes on mõlema töö puhul võtmesõnaks loomingulisus. Kui ma siia tulin, olin kindel, et ükskord saab see otsa. Mõtlesin, et kindlasti siis, kui poeg kooli lõpetab Ja et hakkaks ikkagi aktiivselt peamiselt laulmisega tegelema. Ent nüüd

Kui aus olla, siis pole mul koolist lahkumine mõttessegi tulnud, sest see on äärmiselt kindel ja turvaline töö. Mul on konkreetne aeg ja ülesanded. Olen vist inimene, kellel rutiin aitab elada. Mõnele on rutiin ennekuulmatu, ta ei taha kuuldagi, et peab varahommikul kindlal kellaajal tööle minema. Mulle meeldib.

Kuidas kaks erinevat mina enda sisse ära mahuvad?

Varnast võetav vastus oleks, et mul on näitlejaannet. Suudan sekundipealt ümber kohaneda. Näiteks torman tunnist ja pean mingi teise asjaga tegelema hakkama – sageli pole aega kodustki läbi minna. Intervjuu andmine on ka ju omamoodi näitlemine, ümberkehastumine. Mõnele on intervjuu andmine ka väga raske roll. Aga on mingid rollid, millega olen otsustanud hakkama saada. Midagi sellist, mis mind üldse ei huvita või külmaks jätab, ma küll teha ei taha.

Üks näide sellest, mis mulle siiralt meeldib: Läksin iseendalegi üllatuseks jõusaali. Otsustasin, et see, mida ma enda kehaga teha tahan, peab toimuma asjatundja pilgu all, mitte et ma üritaks omal käel ühte ja teist ning lõpptulemusena rikun oma organismi.

Perfektsionismi-soov?

Seda ka, aga lisandub väike annus sünnipärast laiskust. Ega ma alati suuda perfektsionist olla.

Kas võib öelda, et Silvi Vraidi elu on läinud perfektselt?

Ma ei tea Ma ei usu, et kõik on perfektne olnud, mõelge, kui igav see oleks. On muidugi olnud perfektseid ajahetki, aga et mõni aasta oleks kuidagi perfektne olnud Aga ma arvan, et saan öelda, et mu elu iseenesest on läinud õiges suunas.

Nõukogude ajal sai teie kohta öelda «staar».

Kui te arvate, et see teadmine mind praegu rõõmustab, siis eksite. Ma arvan pigem, et tahan elu lõpuni staar olla. Selles mõttes olen küll auahne ja tunnen end väga halvasti, kui laulmist on vähe. Eelkõige tänapäeva ühiskonnas. Sa pead olema suhtlemisaldis ja ise väga paljusid asju algatama.

Teie žanriskaala lauljana on olnud väga lai: poprokk, bluus, šansoonid, džäss... Kas see eksperimenteerimisvaim on endiselt alles? Võtame või Uno Loobi, kes klubimuusikat vihub.

Eks noored ise ole Loopi kutsunud, ta on sattunud õigel ajal õigesse kohta. Ma ei ole vist sattunud olema õigel ajal õiges kohas, kui rääkida noortega suhtlemisest. Ma arvan, et see viga – jutumärkides! – on mõlemapoolne.

Mõnikord pakkumisi ikka on. Mõni aasta tagasi tegime näiteks rokkmuusikali «Roheline muna». Või Dave Bentoni heategevusprojekt: siis sattusin stuudios kokku endiste õpilaste ja kolleegidega, kellega pole kunagi laval kohtunud. Aga tulenevalt iseloomust ei ole ma väga lahtine suhtleja.

Tõesti?

Jah. Muidugi olen õppinud end väljendama ning ma naudin seda. Mõnikord on vaid mure, millest rääkida. Siis mõtlen, et annaks jumal, et tuleks intervjueerija, kes oskab küsida seda, millest ma pole enne veel rääkinud.

Kuidas mul siis seni läinud on?

Siiamaani täitsa huvitavalt. (Naerame.)

Võin ma väita, et laiema üldsuse jaoks tegite come-back’i muusikalis «Chicago»?

See come-back on minu jaoks üks vastikumaid väljendeid. Kus ma siis seda teinud olen, kui pole isegi ära läinud! See on vist minu põikpäisuses kinni, et ma pole aru saanud, nagu oleksin vahepeal ära läinud. Aasta enne seda tegin «Helisevas muusikas» abtissi. Jaan Willem Sibulaga tegime Vanemuises kirikukontsertide tuuri Need on kõik olnud huvitavad eksperimendid.

Ja mida ongi mul kaotada? Niikaua kui hääl on vormis, saab ju eksperimenteerida. «Chicago» oli lihtsalt hea, mulle sattus hea osa.

Õpilased ei öelnud toona midagi selle kohta, et õpetaja teatrilaval piitsa vibutas ja karmi mutti mängis?

Ega nad ei tule niimoodi ütlema.

Et õpetaja ja õpilase vahel on ikkagi nähtamatu sein olemas?

Peab olema. Ma pole paduliberaalne. Jah, mõnikord küll lähen nende poolele üle, kui tunnen, et neile on liiga tehtud. Seda julgen küll öelda, et siin alustamisest 1994. aastal on minu isiklik suhe lastega väga palju muutunud. Nemad seda ei tea, aga mina küll.

Endale see muutus meeldib?

Väga!

Ja pole tekkinud tunnet, et muutute ajaga selliseks vastikuks ja kibestunud õpsiks?

Ei-ei. Mul on läinud pigem vastupidi. Muidugi tekib aeg-ajalt tunne, et eh, nüüd ütleks Ja eks ma siis ütlen ka. Olen jah range õpetaja, aga suhe lastega on ikkagi muutunud palju sõbralikumaks ja mõistvamaks.

Kas olete õpetajarolli koolist koju ka viinud? Et kasvatasite poegagi kui karm õpetaja?

Eks ma vaatan sellele asjale nüüd kõrvalt, sest Silver on kooli lõpetanud. Võib-olla peaks seda tema käest küsima.

Lauset «Ema, ära ole selline õpetaja!» pole te siis kuulnud?

Sellist mitte. Olen alati püüdnud temaga palju, võib-olla isegi liiga palju arvestada. Kui mulle klassijuhataja kohta pakuti, siis küsisin kõigepealt poja käest, mida peaksin tegema. Ta palus mõtlemisaega. Siis ütles, et ega ma ei tea, mida see tähendada võiks, aga võid hakata küll.

Oli selliseid lauseid, et ai, kus ma teeksin pätti, kui sa õpetaja ei oleks; või «ma oleks täpselt samasugune kui » – siis ta ütles mõne nime, kes oli ehk problemaatilisem. Arvan, et ega vägisi kraadeks ei hakata. Kui ta oleks tahtnud, küll oleks siis ka hakanud. Õnneks on ta suhteliselt rahuliku ja tasakaalukana sündinud.

Ma arvan, et mõningane närvilisus tuleneb ealistest iseärasustest: noor mees ja peab Tartus inglise filoloogiat õppides iseseisvat elu elama. Aga siiani on ta minu parim sõber.

Teile endale oli poja kodust lahkumine ju suur muutus.

Algul põdesin pisut. Aga teadsin ju ette, et see juhtub. Teisalt tahtis ta kodust eemale saada. Mina olin selle poolt, sest meil on vaja ka eraldi kasvada: ema ja poeg kõik need aastad ninapidi koos. Tal pole ju peale minu sama hästi kui kedagi teist olnud. Peale sõprade ja minu. See olukord pidi muutuma.

Kui lapsed saavad õpetajat kiruda seljataga, siis lauljale võib avalik kriitika halastamatult otse näkku lajatada. Kuidas teil kriitikaga läinud on?

Ma arvan, et positiivse-negatiivse kriitika vahekord on olnud 90 protsenti kiitust ja kümme laitust. Kahjuks. Mõelge, kui see nüüd muutuma peaks. (Naerab.) Eks see pidev kiitus on mind ka innustanud.

Kehva tulemuse eest 1994. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel saite kriitikutelt ikkagi vastu vahtimist.

Mina seda niimoodi ei võtnud. Võib-olla ei lugenud ma kõiki artikleid ja säästsin end niimoodi. Ma ei ole väga hea kriitika vastuvõtja.

Saatus on mind vist ikkagi soosinud. Ausalt öeldes olin valmis hullemaks, ent minusse suhtuti inimlikult.

Ootasin hullemat sellepärast, et minuga pole väga palju juhtunud, et lähen millegi peale kindlalt välja ning Aga ma tean, et esinesin hästi. Nüüd pole mõtet selle peale enam oma energiat raisata.

Suletud peatükk?

Jah, aga see ikka avatakse aeg-ajalt. Äkki avastan ühel päeval, et ahjaa, jälle see Eurovisioon! Tõesti jah? Et mis kell siis? Sel aastal palus SL Õhtuleht mul vaadata ja laule kommenteerida, vastasel juhul oleks küll maha maganud.

Kas Eurovisioon on ületähtsustatud?

No mis te ise arvate?

Nii ja naa. Kui me Eesti uue muusika peale mõtleme

Tahtsin just öelda, et kuhu meie laulukirjutajad siis veel oma loomingut pakuvad! Lihtsalt oma lemmikpundile või uuele tõusvale tähele kirjutatakse, aga see on otsene, tähtajaline stiimul. Eurolaulust nähtub, et pakkujaid on ikka väga palju. Mul pole õnnestunud sealses žüriis olla, aga kujutan ette, et see võiks olla päris vahva kogemus.

Kuivõrd saate praegu ise meie muusikas kaasa rääkida?

Kui sellised «Chicago»-sugused asjad tulevad, siis mind ei huvita, kas on Eesti või välismaine, peaasi et on hea ja et ma saan teha. Aga tegelikult tahan kaasa rääkida iga kell. Üks asi mul susiseb ka. Vaatan ootusärevalt suvesse.

Jube on laulja olla, kui sul on vähe tööd. Eelmisel aastal tundsin seda esimest korda. Jah, seetõttu et ma ise projekte välja ei pakkunud. Tänapäeval on see projektipõhine elamine jõudnud ka muusikute tellimisse. See teeb mind ettevaatlikuks. Mõtleva inimesena katsun sellega leppida. Eelmise aasta madalseis mõjus mulle suhteliselt halvasti. Sellepärast lõpuks jõusaali läksingi. (Lõbus naerutriller.)

Ütlete, et vaatate lootusrikkalt suvesse. Mis plaanis on?

Olen Eesti Kontserdile välja pakkunud idee teha koos Henn Rebase ja Jaak Jürissoniga šansoonikava. Liiatigi on igasuguseid asju, mida tähistada. Näiteks see, et mul täitub 30 aastat tegutsemist professionaalse lauljana. Aga see oleneb jälle minust ja ma olen sellest tüdinenud. Kahju, et keegi teine seda ära ei taba.

Öeldakse ju, et alati tuleb ise härjal sarvist haarata.

Võib-olla on see tõesti üks mu ülesandeid, mille olen lahendamata jätnud. Kuulen vaimusilmas juba uut šansooniplaati ning siis hakkan mõtlema – kust see aeg, kust see raha. Mõtlen mõnikord, miks meil metseenlust ei ole. Võtame või vene kultuuri, kus see heategemine levinud on. Kuigi võib-olla on sealgi neid, kes mingil määral kõrvale heidetud või

Tunnete, et olete kõrvale heidetud?

Natuke. Võib-olla eelmise aasta hõreda oleku pärast. Tahan, et õpetamine ja laulmine oleksid võrdsed, aeg-ajalt isegi laulmist rohkem. Ons see utoopiline soov?

Ma arvan, et mulle anti mullu lihtsalt puhkust, ainult et ma ei saanud ise sellest aru. Näiteks hakkasin eelmisel aastal maalima!

Mis žanris maalite? Naivism?

Ei-ei! Ma ei armasta silte, aga võib-olla kohati realism, kohati selline transtsendentaalne. (Jälle see vahva hea nõia naer.) Maalin seda, mis pähe tuleb, panen seda värvi, mis pähe tuleb.

Te võiks varsti näituse teha.

Ja-a-h.

Äkki midagi ravivate maalide valda kuuluvat?

Tegelikult on kõik maalid ravivad, nendega peab väga ettevaatlik olema. Sellega ma tegelda ei tahaks. Ma ei taha, et mingi asi, mida ma teinud olen, mõjutaks inimesi kuidagi erinevalt. Mõnda halvasti, näiteks. Seda maailma ma hästi ei tunne. Jääksin nende asjade juurde, milles kindel olen. Eksperimenteeri, palju tahad, aga küpsesse ikka jõudnuna leian, et midagi kindlat peab ka olema.

Aga näiteks üht muutust olen ma küll endas märganud. Olen õpetanud end paindlikumaks. Minus on sünnipäraselt olemas kangekaelsus ja põhimõttekindlus. Kui astroloogiasse kalduda, siis eks see sõnnilik omadus ole. Ega see hea ei ole. Eriti minu eas, kui kõik peaks olema valmis. Aga olen õppinud suhtuma paindlikult sellesse, mida mulle pakutakse, mõtlema asjadele teise külje pealt. Ehk siis lähevad otsad jälle lahti.

Muusikalis «Les Misérables» laulis Marko Matvere loo tähtedest, mis vastuseid teavad. Kuidas teile tundub – kas teavad?

Sellel on kindlasti mingi roll, kuigi mulle tundub, et ega end selle teadmise vangiks teha ei või. Mina olen küll aru saanud, et väga kohutavaid kurve ja pöördeid inimesele elus nii väga teha ei anta. Võib-olla oleneb see sellest, kui mitu elu sul selja taga on.

Mitmes elu teil on?

Kust ma tean! (Muigab.) Ma olen meediumite käest küsinud, ise arvan, et ega ma väga noor hing ei ole, sest ma olin juba lapsena suhteliselt tõsine. Tavaliselt öeldakse, et need väikesed vanainimesed on suhteliselt vanad hinged. Usun sellistesse asjadesse.

Ise jään paraku skeptiliseks.

Peabki jääma. Kõike ei saa pimesi uskuda. Seda, mida näiteks «Reporteris» räägitakse. (Hüüatab.) Vaat see tuli küll seoses Postimehega meelde: kas minu horoskoop läheb nüüd «Reporterisse» või?

Ma arvan küll!

Mai gaad! Siis ma tean juba ette, et see on vale. Kuidas saab sellist teksti rääkida! Muidugi on sel tõepõhi all, et kõik Sõnnid on mingil määral ühesugused, planeetide seis ja Kuu mõju, aga ikkagi.

2001. aastal saite pärast šansoonideplaati Eesti Raadio aasta muusikuks, 2002 anti välja kolmikplaat teie loominguga. Kas see on teie arvates mingi viis öelda, et aitab küll?

Noh, et nüüd on aeg surra.

Loodan, et see oli irooniaga öeldud.

Absoluutselt. (Muheleb.) Aga eks see mõjutab ka publikut: saavad mu kolmikplaadi kätte ja vaatavad, ahah, seda see Silvi ongi nüüd laulnud. Tegelikult saaks mu materjalist teisegi kolmikplaadi.

Hiljuti esinesid Hollywoodis koos Anne Veski ja Vitamiin. Vastuvõtt oli tormiline: noorele põlvkonnale oli see midagi täiesti uut. Miks siis mitte Fixiga uuesti teha?

Me lõpetasime tegutsemise küll paar aastat tagasi ära, aga märkasin juba siis viimaste kontsertide ajal, et saalid olid täis. Tundub, et see «vana» on taas populaarseks saamas. Minu poolest võiks vabalt kokku tulla. Ma arvan, et poisid mõtleksid, et Silvi on lolliks läinud. (Väikese nõia naer.)

Kui tööd tegema ei pea, mida siis teete?

Siis viskan känts-külili! See on minu lemmikväljend. Siis vaatan telekat, kass kaenlas. Aga praegu on mul taas aktiivsuse periood. Tunnen, et uus valgus uues tunnelis paistab. Ja kust siis see aeg känts-külili visata!

Silvi Vrait (54)

Sündis: 28. aprill1951 Kehras

Lõpetanud Kehra keskkooli (1969) ja Kehra lastemuusikakooli klaveri erialal (1968), Tartu ülikooli inglise filoloog-pedagoogi erialal (1974).

Töötanud inglise keele õpetajana Retla 8-klassilises koolis (1974-76), Tallinna Prantsuse Lütseumis (aastast 1994)

Olnud õpetaja Tallinna Georg Otsa nim Muusikakoolis

1976–1983 töötas koosseisulisena teatris Vanemuine

Alustas lauljateed 1972. a (teleesinemised saadetes «Kaks takti ette» ja «Käokava»).

Laulis 1972–74 TÜ kohviku ansamblis, 1973–75 Tartu Kultuurihoone ansamblis Suuk ning 1975–84 ja 1995–2003 ansamblis Fix.

Arvamus

Toomas Lunge,
muusik

Oma erialal on Silvi vaieldamatult professionaal.

Ta on väga vastupidav, kõvema närvikavaga kui paljud mehed, ei virise. Ka erakordselt tasakaalukas – jääb mulje, nagu tegeleks ta joogaga. Ääretult mõnus kaaslane.

Ma arvan, et need, kes Silvi Vraiti ja ta muusikat teavad ja armastavad, armastavad teda ikka. Alati võiks ju rohkem nähtaval olla, aga ka see, et igaüks leiab oma kindla publiku, muutub Eestis aina suuremaks väärtuseks.