Presidendi lahkumine, ajastu lõpp

Toonane kaitseminister Jüri Luik ja Lennart Meri 2000. aasta suvel. Foto: Toomas Huik

President Meri surmaga lõpeb ajastu, mil üks inimene hoidis tagasi maalihet, millesse Eestit kui postnõukogulikku riiki paratamatult usuti vajuvat. Meri uskus, et Eesti on võimeline paremaks.

Merile meeldis põrutada, et «Eesti ei ole oblast». Tema kaaslastel oli tollal seda kujundit raske mõista, et mis mõttes ei ole oblast? Aga selles mõttes, et Eesti peab püüdma olla Euroopa riik, jätma vahele postnõukoguliku faasi ja jõudma Euroopasse kaugelt enne, kui on vahetunud kaks-kolm põlvkonda.

Meri ise elas vaimus juba Euroopas, ta ootas meid kannatamatult järele.

Lennart rakendas oma Euroopa-programmi teenistusse sümbolite ja kõnede tulevärgi, millist ainult tema suutis luua. Mäletate tema üleskutset luua Eestile oma Nokia? Lennarti improvisatsioonidest saab eraldi raamatu, kuid need polnud mõeldud naljatamiseks, need olid poliitilised ja moraalsed sõnumid.

Lennart töötas ööd-päevad läbi. Tal oli kaks korda Siberis käinud mehe murelik ajatunnetus. Ta ei uskunud, et Eestil on palju aega postnõukogulikust soost välja rabeleda, «oblasti» staatusest kõrgemale tõusta. Ta sai aru, et nagu põllumees saab tugeva tööga Eestit mülkast välja kiskuda, nii saab tema oma diplomaadi- ja poliitikuandega sedasama teha.

Tema mitu korda nooremad kaaslased väsisid, paljud astusid tagasi või kõrvale. Lennart aga liikus ainult edasi, tema energia oli pidurdamatu. Ta sõnas meile tihti, et «Vabadussõjas puhkepäevi ei olnud». Iga faks oli tähtis, iga uudis vajas lugemist, iga võimalus kasutamist.

Meedia oli Lennarti meedium. Ta tundis meediat, oskas sellega töötada, oli oma maagilise sõna ja olekuga avalikkuse pideva tähelepanu all. Tema jaoks oli üks euroopalikkuse mõõdupuu see, kui loeti hommikul läbi Washington Post, Le Monde, Frankfurter Allgemeine ja Financial Times.

Ta vihkas provintslust. Ta polnud kunagi nõus sellega, et mingi probleem meid ei puuduta. Meeletu uudishimu viis teda Kaspia energiaküsimustest Saksa parlamendiprotseduuride uurimiseni.

Kõikjalt leidis ta ideid, kuidas Eestit paremaks muuta. Kõiki tema ideid ei kasutatud, kuid nad kujundasid mõttemaastikku. Lennart unistas Eestist kui mõtlevate inimeste riigist.

Tema tuttavate ring ulatus Bill Clintonist Jacques Chiraci, Johannes Paulus II, Taani kuninganna ja Vaclav Havelini. Riigipead pidasid oma kohtumisi Lennartiga mälestusväärseteks, neil oli temaga huvitav. Ta rääkis samas keeles, ta suutis pakkuda lahendusvariante Euroopale ja maailmale olulistes küsimustes.

Lennart ei loopinud säravaid tsitaate, ta loopis ideid. Lennarti ideed olid originaalsed, tema lahendused ootamatud. See oli rahvusvahelisel maastikul hiiglaslik kapital, mis võimaldas ka Eesti muredest rääkida, Eestit arenenud riikide süsteemi sobitada.

Kodumaal oli ka üksikuid solvunuid, kes muretsesid,et Lennart on Eesti jaoks liiga välismaine. See oli petlik, Lennart tajus baromeetrina rahva tundeid ja mõtteid, ta oli heas mõttes rahvamees. Ta lihtsalt ei näinud probleemi selles, et rahvamees ei võiks käituda nagu eurooplane, nagu arvavad need, kes alahindavad rahvast.

Rahvas on alati poliitikutest ees, uskus Lennart.

Tema viimane suur töö presidendina oli tagasipöördumine oma saatusekaaslaste juurde. Ta kutsus maakonnakeskustesse kokku tuhanded Nõukogude võimu poolt represseeritud ja andis neile mälestuseks lihtsa märgi, murtud rukkilille.

Mäletamine, mälu oli Lennarti arvates kõige vahedam relv kommunistliku mineviku ja tuleviku vastu. Lennart mäletas väga palju, mäletas, mida teised ei mäletanud või eelistasid unustada. Kas leidub veel neid, kes ei unusta?

Oma tahtejõuga lükkas Lennart Eesti-kivi mööda kaljut üles Euroopa poole. See polnud Sisyphose töö, kivi liikus sammhaaval üles, tihti ühe inimese tahtejõuga.

Praegu püsib Eesti veel kergelt kõikudes kaljunõlval. Lennart on lahkunud. Kas leiduvad uued tugevad õlad, mis suruvad Eestit edasi minema ja hoiavad tagasi kukkumast? Või on lahkunud Eesti viimane suurmees?