Kõik on lahtine. Ühtki hukuversiooni pole kummutatud. Ilmneb suuri vastuolusid. Kellele kuulub salapärane kohver? Parvlaeva Estonia huku senist uurimist võib tõsiselt kritiseerida.
Udu Estonia huku ümber tihenes veelgi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellise avaldusega esines eile ajakirjanikele 1994. aasta septembris Estonial toimunud sõjatehnika veo uurimiseks loodud asjatundjate komisjoni esimees, riigiprokurör Margus Kurm.
Kurmi sõnul ilmnesid Estonia huku rahvusvahelise uurimiskomisjoni lõppraportis mitmed vastuolud. «Teisti öeldes, olemasolevate andmete põhjal on väga raske, kui mitte võimatu ümber lükata alternatiivseid laevahuku versioone,» tõdes riigiprokurör.
Kurmi sõnul leidub ühiskomisjoni aruandes olulisi järeldusi, mis on tõenditega üsna nõrgalt kaetud või mida on põgusalt analüüsitud. Näiteks ei selguvat sellest, kuidas pääses vesi Estonia autoteki all olevatele tekkidele.
Visiiri murdumine
«Ühiskomisjoni lõpparuandes seda küsimust praktiliselt arutatud ei ole, samas on see laeva huku seisukohalt väga oluline küsimus,» märkis Kurm. Ta viitas sellele, et kui vesi oleks tunginud ainult autotekile ega oleks pääsenud selle all asuvatele tekkidele, siis ei oleks Estonia uppunud, vaid läinud ümber ja jäänud veepinnale ulpima, põhi ülespidi.
Nõrgalt on tõendatud ka ühiskomisjoni järeldus laevahuku põhjuse kohta, justkui oleksid laeva visiiri lukud purunenud lainete mõjul, visiir eest kukkunud ning kiskunud lahti rambi, mille kaudu vesi autotekile hakkas tungima.
Kurmi sõnul on selline väide vastuolus ütlustega kahelt laevahukust pääsenult, kes nägid vöörile suunatud kaamerast, et ramp oli suletud asendis veel kümmekond minutit hiljem, kui on lõppraportis märgitud rambi avanemise aeg.
«Kui tunnistajate väited vastavad tõele, oli avaus, kust vesi laeva pääses, mitu korda väiksem kui see, millest ühiskomisjon oma raportis on lähtunud,» selgitas Kurm.
Kolmanda olulise vastuoluna tõi riigiprokurör välja selle, et enam kui pooled laevahukust pääsenud ja kaks kolmandikku neist, kes olid laeva kreeni vajumise ajal ärkvel, meenutavad, et tundsid mitut tugevat tõuget. Ühiskomisjoni lõppraportis pole nende põhjust aga pikalt analüüsitud.
Üht-teist varjatud
«Lisaks tõime välja asjaolud, mis viitavad sellele, et selle uurimisega seoses võib olla üht-teist varjatud,» ütles Kurm.
Näiteks see, et Estonial käinud tuukrifirma antud videokassetil on näha, kuidas tuukrid otsivad kuuenda teki kajutitest ühe isiku kohvrit, mille nad lõpuks leiavad ja kaasa võtavad. Videosalvestusel on selgelt näha ja kuulda, et otsitakse kindlale inimesele kuuluvat kohvrit, ehkki rootslasest sukeldumisjuht lükkas selle ümber.
Ühe spekulatsiooni järgi kuulus kohver laevalt eluga pääsenud Aleksandr Voroninile. Väidetavalt vahendanud see kapteni kajutis ööbinud Kohtla-Järve ärimees Venemaalt Euroopasse militaarotstarbelist tehnikat. Kohvris peitunud hinnaline tarkvara.
Justiitsminister Rein Langi sõnul on Eesti, Soome ja Rootsi ühine otsus, kas algatada uus uurimine Estonia huku põhjuste selgitamiseks. «Ütleksin aga, et see pole tänase päeva otsuse koht. Pigem kujutan ette, et asjatundjate komisjonil on võimalik vastata ka nendele küsimustele, mis täna on õhus,» ütles Lang.
Vastused vrakil
Riigikogu Estonial sõjatehnika väljaveo asjaolude selgitamiseks loodud uurimiskomisjoni esimees Margus Leivo tõdes, et kui ühiskomisjoni aruandest selgeid vastuseid ei saa, siis tuleb neid hakata otsima. Siiski möönis ta, et praegu saab neid vastuseid leida vaid Soome, Rootsi ja Eesti koostöös, sest kolm riiki on sõlminud hauarahu lepingu.
«Ja nagu ma aru saan, ei saa neid vastuseid ammutada ainult dokumente ja arvutusi uurides, vaid hüpoteetiliselt on püstitatud teooriad, mida saab kontrollida vahetult vraki peal,» arutles Leivo.
Praegune aruanne on Leivo arvates püstitanud küsimusi ja teinud asja segasemaks, mitte selgemaks. Ta leiab, et järelikult on see teema kolme riigi inimestele nii valus ja oluline, et tõde lihtsalt tuleb välja selgitada, ükskõik kui paha seda ka teha pole.
Müstiline viimane teekond
Parvlaev Estonia uppus Läänemerel 1994. aasta 28. septembri öösel, viies endaga märga hauda 852 inimest.
Rahvusvahelise uurimiskomisjoni hinnangul hukkus Estonia, sest laeva puuduliku konstruktsiooni tõttu murdusid vööriluugi kinnituslukud ning vesi tulvas lahtisele autotekile.
Mullu 7. märtsil moodustas Eesti valitsus asjatundjate komisjoni, mis pidi uurima väidetavat sõjalise kasutusega seadmete vedu Estonial. Komisjon esitas septembris tööaruande, milles kinnitas, et Estonial veeti sõjatehnikat, kuid see ei olnud seotud laeva hukuga.
Valitsus pikendas eile pärast järgmist raportit komisjoni tööd, paludes täiendavalt uurida, kas Estonia huku põhjuste uurimisel on ehk midagi kahe silma vahele jäänud.
Allikas: PM
Arvamus
Uno Laur , Estonia hukku uurinud rahvusvahelise ühiskomisjoni esimees:
Mina pole näinud valitsuse loodud asjatundjate komisjoni aruannet. Mul pole mingeid kommentaare, sest ma pole näinud, mida aruandes väidetakse. Mina küll ei näe, et praegu oleks uurimisel või ühiskomisjoni lõpparuande ülekäimisel mingit põhjust. Kui on leitud mingisugused tõsised kahtlused, siis pean neid enne nägema.
Kas lõpparuanne oli ammendav? Meie tegime, mis suutsime. Kas uut uurimist oleks tarvis, pole minu otsustada. Kui tehakse nii palju kära jälle, siis...
Komisjoni pole enam aastaid. Nii palju aastaid on mööda läinud, et inimesed ei mäleta enam neid asju, ka endise komisjoni endised liikmed.