Laupäeval Vilsandit ja Abruka saart külastanud president Toomas Hendrik Ilves märgib, et maapiirkondade elanikud peaksid prantslastelt ja itaallastelt õppima, kuidas euronormidest hoolimata säilitada traditsioonilisi elatise teenimise viise.
President: peame õppima omapära säilitama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olite Vilsandil ja Abrukal esimest korda, millised on teie muljed?
Ma tegelikult ei kujutanud ette, kui erinevad need kaks väikesaart on. Näiteks Vilsandi ja Abruka looduskoosluste põhjal võiks arvata, et saared asuvad teineteisest tuhande kilomeetri kaugusel.
Mõlemal saarel valitsev vaimsus on väga inspireeriv. Ma ei kuulnud kordagi virisemist. Selle asemel on meie-saame-hakkama-vaim. Kõigi raskuste kiuste on inimesed väikesaartel täis elujõudu ja tahtmist, austavad oma juuri ja minevikku ega pelga mõelda ka uutele väljakutsetele.
Kas väikesaarte inimesi peaks riik kuidagi toetama või peaksid inimesed ise hakkama saama?
Võimalused täisväärtuslikuks eluks peaksid olema tagatud igal pool Eestis. Ma ei arva, et inimesele peaks maksma selle eest, et ta kusagil elab. Ehkki mõned riigid nii teevad, näiteks toetatakse arktiliste piirkondade elanikke.
Kõneldes aga näiteks abrukalaste vajadusest uue pargase järele, siis seda taotlust toetan ma kahe käega. Kui vaadata, millele on Eestis miljoneid kulutatud, siis üks miljon selleks, et pikkade traditsioonidega saar oleks kindlustatud esmavajalikuga, ei ole ülemäära kõrge hind.
Saartel on aastasadu müüdud koduõlut ning ostetud sadamasse jõudnud paadist värsket kala. Nüüd on aga palju norme ja reegleid, mis teevad selle keeruliseks või lausa võimatuks.
Kas saarte puhul võiks teha järeleandmisi, et säilitada traditsioonilisi elatise teenimise viise?
Soovitan uurida, kuidas käivad asjad kas või Itaalias ja Prantsusmaal. Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika on suuresti üles ehitatud nii, et prantslased ja kõik teised saaksid säilitada oma traditsioonilist elulaadi. Näiteks seda, kuidas on sadade aastate jooksul valmistatud juustu ja sama hästi kui puskarina tehtud jooki, mida nimetatakse grappa’ks. Vaevalt et traditsioonilisel viisil juustutegemine on lõppenud või on kuulumine Euroopa Liitu seda kuidagimoodi takistanud.
Meil on sellest palju õppida. Me ei peaks Euroopa Liidu puhul nägema mitte puid, vaid metsa. Euroopa Liidu idee on selles, et oleks võimalik elada nii, nagu on sajandeid elatud. Eesmärgiks on muuta elukvaliteeti maal paremaks, mitte aga kõike normeerida.
Mis teid Vilsandit ja Abrukat külastades kõige rohkem üllatas?
Kõige kirkama elamuse pakkus mulle Vilsandi saare tipus asuv vana paadikuur ja sealt avanev vaade merele. Tegemist on Eesti kõige läänepoolsema asustatud punktiga. Seal olles tundus mulle, et oleksin jõudnud justkui maailma lõppu. Need valged ja hallid toonid ning meri ja kivid...
Sügisel täitub teil presidendiametis kolmas aasta. Mis on olnud kõige raskem hetk?
Minu kui presidendi peamine ülesanne on seista põhiseaduse eest. Üsna keeruline on kaitsta põhiseadust ja öelda «ei» mõnele populaarsele seadusele, teades, et saan selle eest sõimata. Sellises olukorras ei ütle ega kirjuta keegi, et president peabki põhiseaduse eest seisma. Võib-olla kõige eredam näide selle kohta oli parlamendiliikmete palga vähendamine.
Kuid milleks siis Eestile president, kui ta ei ole põhiseaduse kaitsja?
Et kaitsta rahvast populistlike ja hetkeemotsioonidest tulenevate otsuste eest? Nagu ütles ühe seaduse kohta üks riigikogu liige: «Ma tean, et see on põhiseaduse vastane, aga mis sellest. Rahvas tahab.» Kui aktsepteerida seda, siis võib minna ka kõige olulisemate põhiseaduse sätete kallale, mis puudutavad sõnavabadust, liikumisvabadust ja usuvabadust.
Mis on ametis oldud aja jooksul eriti positiivse tunde tekitanud?
19. augustil 2008 toimunud öölaulupidu oli võimas. Traditsiooniliste laulupidude puhul on enamasti teada, mida oodata, ja need peod on alati võimsad. Aga öölaulupeo puhul polnud ette teada, mis täpselt toimub. Tean, et inimesed muretsesid, kas saadakse kokku 10 000 osalejat, kuid tuli 80 000 inimest ning Eesti lippude meri. See tunne oli niivõrd võimas ja suuresti just tänu sellele, et kõik oli niivõrd ootamatu.