Rõõmus Gaudeamus jõuab taas Tartusse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Esimesel, Tartus sündinud Eesti, Läti ja Leedu üliõpilaste laulu- ja tantsupeol Gaudeamus laulis esimese kursuse üliõpilane Alo Ritsing meeskooris. Nüüd näitab viieteistkümnenda Gaudeamuse kunstiline juht ja peadirigent Alo Ritsing kohta Toomeoru nõlval, kus 30. juuni südaööl avatakse mälestusmärk 50 aastat kestnud Gaudeamustele. Kõikidest üliõpilaspidustustest (v.a 1978) on osa võtnud, fotoaparaat rinnal, ka laulumees prof em Ants Nilson.

FOTO: Margus Ansu

Kümmekonna päeva pärast särab Tähtvere lauluväljakul Gaudeamus – Eesti, Läti ja Leedu üliõpilaste XV ühine laulu- ja tantsupidu. 50 aastat Baltimaid pidi kulgenud pidustus on jõudnud taas Tartusse, oma sünnilinna.

Läheneva juubelipeo kunstiline juht ja peadirigent Alo Ritsing saab seda sündmust tähistada ka kui isiklikku tähtpäeva – ta on osa võtnud kõikidest senistest Gaudeamustest.

50 aastat tagasi, sellel kõige esimesel, oma isa Richard Ritsingu ja tema üliõpilaskooride algatatud ning koos Tartu linnaga teoks tehtud laulupeol oli Alo ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna I kursuse üliõpilane. Laulis isa käe all üliõpilasmeeskooris ja mängis ülikooli sümfooniaorkestris.

Peale Tartu ülikooli on Alo Ritsing lõpetanud ka Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi. Seepärast teame teda praegu kui Tartu Akadeemilise Meeskoori dirigenti ning mitmete Eesti üldlaulupidude ja Balti üliõpilaslaulupidude üldjuhti.

Pöörlev Gaudeamus

50 aasta kestel Baltimail kulgenud üliõpilaslaulu- ja -tantsupidu on kuus korda korraldatud Eestis (neist 5 Tartus), viis korda Lätis (Riias ja Ogres) ja neli korda Leedus (Vilniuses).

Gaudeamuse rõõmsale teekonnale tagasi vaadates leiab Alo Ritsing, et eriti õnnestunud on need pidustused, mis on peetud väiksemates linnades, näiteks Tartus ja Ogres. Ka osalemine koos Läti üliõpilastega nende liigopeol Siguldas oli meeldejääv, üleni suvesoe üritus. Lätlastele on jaanipäev harras ja pidulik rahvuspüha.

Pealinnades kipub üliõpilaspidustus muu melu ja paljude toimetuste sisse ära kaduma, ütleb kogemus. Kahju, kui kolmes Balti riigis hoolega ette valmistatud kokkutulek upub linnasaginasse ja üliõpilaste rõõmus, paljudest rahvarõivastest värviline rongkäik peab läbima üsna inimtühje tänavaid.

Väiksemates linnades ümbritseb pealtvaatajate huvi peolisi juba rongkäigu liikumise teel. Linlaste tähelepanu ning kaasaelamine ulatub peolisteni hoopis vahetumalt.

Teise ja kolmanda Gaudeamuse vahele jäi üheksa (!) aastat. Põhjus – tollaste võimukandjate usaldamatus laulva, mängiva ja tantsiva üliõpilasnooruse vastu.

Gaudeamuse sünnilinna Tartu üliõpilased koos ülikooli juhtkonnaga suutsid seiskunud laulupeoratta siiski jälle pöörlema panna. Selle eeltingimuseks oli kompromiss pidada järjekordne üliõpilaslaulupidu just Suure Kodumaa juubeli aastal, et pareerida etteheiteid ja kulmukergitusi n-ö kitsa ringi, Eesti, Läti ja Leedu oma peo tahtmises.

... Oli aasta 1988. Oma iseseisvat riiki meil küll siis veel polnud, kuid Eesti üliõpilased läksid Baltimaade X üliõpilaslaulupeole oma rahvuslippudega – meil olid oma lipud kodus juba avalikult lehvinud. Riigijuhidki ei keelanud rahvuslipuga kodunt kaugemale minna, kuid keelasid väljakutsuvalt käituda.

Eestlaste lipu nägemine mõjutas ka Leedu ja Läti üliõpilaste otsustavust. Ka nemad tõid oma rahvuslipud välja. Kuuldavasti õmmeldi neid lausa öösel, kasvõi värvilistest lintidest. Ja lõpuks oli pilt selline – rongkäigus ja peol lehvisid kõrvuti kolme maa rahvuslipud.

Miilits rabas käest lippe ja fotoaparaatidest filme. Keegi viidi arestimajja. Pinged olid mõlemal pool piiri peal, meenutab Ritsing.

Peaproovi ajal aga vaikis terve Eesti, Läti ja Leedu üliõpilaste ühendkoor, kui üldjuhipulti tõusnud dirigent tõstis käed, et alustada kavas ette nähtud laulu Suure Kodumaa ülistuseks.

Dirigendil oli muidugi ebamugav, seda mõistsid ka üliõpilased

Aga õnneks pidasid kõigi närvid kava lõpuni vastu. Gaudeamus jätkus hoogsalt majutuskohtades, on Alo Ritsing peoliste mehise meelega tänaseni rahul.

Eesti üliõpilased ise nimetavad Vilniuse X pidu revolutsiooni maaletoomiseks.

Elurõõm ja leidlikkus

Tegelikult on ju kõik üliõpilaslaulu- ja -tantsupeod olnud algusest peale eelkõige elurõõmsad, pakkudes tavalisest harrastusest võimekamal ja kõrgemal tasemel esitatud laulu, tantsu ja pillimängu ning esitledes oma rahvarõivaid peorõivaina kandva akadeemilise nooruse ilu ja rühikust.

Gaudeamusel on peale kunstiliste ja rahvuslike väärtuste esitlemise ka väga tugev teine külg – üliõpilaste vaimukas ja leidlik ühise vaba aja sisustamine, kiidab Alo Ritsing.

Kontserdijärgne laul, tants ja pillimäng iseenda rõõmuks! Andekad, sekundi pealt sündinud leiutised. Veepidu jões ja jõekaldal, tants vihmavarjude all, Õpetamata Nõukogu ööistungid... Üks magamata öö tudengit veel maha ei murra. Laulupeo kvaliteet selle öö pärast ei kannata. Noorel inimesel on reserve, on dirigent tähele pannud.

50 aastat Eesti, Läti ja Leedu ühiseid Gaudeamusi väärivad oma vastupidavuse, vaimsuse ja tudenglikkuse eest mälestusmärki. See paigaldataksegi Gaudeamuse sünnilinna Tartusse 30. juuni südaööl.

50 aastat ja 15 Eesti, Läti ja Leedu üliõpilaste laulu- ja tantsupidu Gaudeamus

• 1956 Tartus

• 1958 Riias

• 1967 Tartus

• 1968 Vilniuses

• 1971 Riias/Ogres

• 1974 Tartus

• 1978 Vilniuses

• 1981 Riias

• 1984 Tallinnas

• 1988 Vilniuses

• 1991 Ogres

• 1995 Tartus

• 1999 Vilniuses

• 2004 Riias

• 2006 Tartus

    Tagasi üles