Riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse üldhariduse õppekavade ja eksamite osakonna juhataja Aimi Püüa leiab, et riigieksamite tulemuste põhjal koostatavad koolide pingeread on vajalikud nii koolijuhtidele kui kooli valivatele lapsevanematele ja lastele, kuid nende mõistmiseks on tarvis teada palju taustinfot.
Kuidas suhtuda riigieksami tulemuste põhjal koostatavatesse koolide pingeridadesse? Kui adekvaatseks teie seda peate?
Tabelis sisalduvad andmed on võimalikult usaldusväärsed. Eksaminandid on teinud ühesuguse testi, eksamitingimused on püütud viia võimalikult ühesugusteks ja ka hindamine eksamikomisjonis on ühtsete kriteeriumide alusel. Järelikult tabeli andmed on suhteliselt objektiivsed.
Kuivõrd võrreldavad nad on, see sõltub inimestest, kes neid kasutavad, kui palju neil eelinfot on. Kujutan ette, et konkreetse kooli juhile räägivad need andmed palju - tema teab lõpetajaid, neid õpetajaid, lapsi, kes sinna kooli tulid. Tavakodanik tänavalt vaatab lihtsalt tabelit, pole osa koolide nimesid kuulnudki, nende jaoks on see lihtsalt trükikirjas olev rida.
Kelle jaoks ja millist infot need pingeread üldse annavad?
Need tabelid pannakse ju üles selleks, et ühiskonnas huvi äratada. Aga kui mõtleme, kes on selle statistika sihtgrupp, siis esiteks on see kindlasti koolijuht. Direktor vaatab oma kooli tulemusi ja nende muutusi ajas. Tema oskab ka kõige adekvaatsemalt põhjendada, miks need muutused sellised on. Eesmärk on näha, et kui kuskil on mingid puudujäägid, saaks ta sekkuda.
Teine, kes neid tabeleid vaatab, on õpilane-lapsevanem, kes valib kooli. Üks kriteerium koolivalikul on kodu lähedus, teine tulemus neis tabelites.
Kolmas huvigrupp on kindlasti haridusametnik, kes peaks samuti vaatama muutusi ajas, mitte konkreetseid arve, mida on raske tõlgendada. Ametnik võiks siis vaadata, kas saaks aidata neid, kes tabeli lõpus või õppida paremate kogemustest. Üks-üheselt neid arve ei saa võtta.
Mil määral näitab see tabel koolide üldist taset?
Näitab küll taset. Ärme unustame, et tegemist on valikeksamitega, sest vaid üks eksam oli kohustuslik.
Kõige informatiivsemad on tabelid koolijuhtidele, kes teavad täpset infot. Tõlgendamiseks on vaja hulk lisainfot juurde saada, lihtsalt arv või koht tabelis ei ütle midagi, me võime seda valesti lugeda. Minu meelest polegi õige koolidel oma kohti taga ajada, vaid mõistlik oleks vaadata tendentse, muutusi ja võrrelda mitte kõikide koolide, vaid teiste omasugustega - maakonnakeskuste koolid omavahel, need, kes saavad õpilasi valida, omavahel.
Millised põhjused võivad olla mõne kooli järskudel tõusudel või langustel tabeli sees, näiteks paarikümne koha võrra?
Eks koolid oskavad paremini hinnata. Mina kõrvalseisjana saan seda öelda, millest sõltub tulemus: õpilasest ja õpetajast. Kui vaatame, et eelmise aastaga võrreldes on suur kõikumine, kuid õpetaja on sama, siis järelikult on kontingent teine - kas nende motiveeritus on nõrgem või ongi olnud tugevam-nõrgem lend.
Aeg-ajalt tuleb vaadata ka õpilaste arvu. Näiteks kui ühel aastal on ühte eksamit teinud paarkümmend õpilast, siis nende tõenäoline tulemus on madalam kui sel aastal, mil eksamit on teinud vaid üks motiveeritud õpilane.
Mismoodi koolide tänavusi keskmisi eksamitulemusi hinnata?
Selle aasta riigieksami tulemused on natuke paremad kui olid eelmisel aastal. See on tendents, mulle tundub, et noored on motiveeritumad ja teevad oma valikuid varem läbi mõeldes.
Kui vaadata seda, et kõikide eksamite keskmine tulemus vabariigis on 60-61 punkti vahel, siis on tegelikult meil suur hulk väga tublisid koole, kes suudavad oma lõpetajad hoida keskmisel tasemel. 127 ehk üle poole koolidest on üle keskmise, super ju, mida tahta!
Seega võib Eesti hariduse üle uhke olla, sest õpetajad teevad suurt tööd ja suudavad õpilased tööle panna. Eks need motiveeritud õpilased saavad ise hakkama, aga kuidas õpetaja suudab targa, aga mõnikord laisa õpilase tööle panna, see on oskuslik ja just sealt need tulemused tulevad.