«Need on meil puha omad nõiad,» naerab Tuhala looduskeskuse juhataja Ants Talioja kaevukaant pealt tõstes. Ta räägib, et korrektorid kipuvad Nõiakaevu väikese tähega kirjutama. «See ei ole liik kaevusid, nõiakaevud, see on nimi,» rõhutab ta.
Tuhala Nõiakaevu keemine võib alatiseks lõppeda
25. juuli 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2001. aastal avastati otse Tuhala Nõiakaevu kõrval Eesti võimsaim energiasammas. See on tähistatud vägeva tammepalgiga, mille lähedale kätt pannes võib tunda soojust, surinat või raskustunnet. Pendel hakkab positiivse energiavoo kohal päripäeva ringe tegema Talioja käes suuri, reporteri käes vaid vaevumärgatavaid.
Õnnetuste maja
Maast väljuv energia võib olla ka negatiivne. Talioja puistab nagu varrukast lugusid, kus mõni maja on paiknenud seisva vee soone või maa-aluse jõe peal ja majas on valitsenud hädad ning õnnetused.
«Üks kõrts oli maa-aluse jõe peal. Peremees oli halvatud, peremehe õde poos ennast üles. Nüüd noorpaar magab jälle surmavoodis,» jutustab ta elumajaks ehitatud hoone kohta. Juttu tõendavad «vale koha» peale istutatud tammed, mis on oma sama vanade naabritega võrreldes väikesed ja kidurad.
«Kas te seda teate, kus Aivar Pohlaku maja on?» küsib Talioja külalistelt. Energiaid seal tema sõnul mõõdetud pole. «Aga tal naine ütles, et seal on midagi valesti. Tal on väga tark naine.» Pohlaku maja jääb lõpuks siiski nägemata.
Kui maa seest kiirguvat energiat inimese vägi takistada ei suuda, siis igaveseks Nõiakaevu keemise peatamine on inimese võimuses küll. Karstialale kavandatakse seitsme karjääriga Nabala lubjakivimaardlat, kus tööle asuksid Merko Kaevandused OÜ, Paekivitoodete tehas OÜ ja Kiirkandur AS.
Talioja koos Saku, Kiili, Kohila ja Kose valla juhtide ning elanikega on marus.
Allikad ohus
Kuni 25 meetri paksuste lubjakivilademete kaevandamiseks tuleb hakata sinna Mahtra soostikust pidevalt pealevalguvat vett ära pumpama. Vee kogus ühe paekarjääri kohta oleks kuni 23 000 kanti ööpäevas, sellest 7000 kanti põhjavett.
Karjääride avamisel ja põhjavee taseme alandamisel vähemalt 20 meetrit tõmmataks osa suurvett Tuhala jõest veel enne ära, kui see Nõiakaevu juurde jõuab. «Võib juhtuda, et hävitavadki Nõiakaevu ära,» ohkab Talioja.
Lisaks Nõiakaevule voolab maa all kolme kuni kuue meetri sügavusel viis salajõge. Eesti pikim, 11-kilomeetrine Kurevere maa-alune jõgi avastati 2005. aastal. Tänavu juunis leidis geobioloog Rein Hanstein Saku ja Kiili valla mail veel ühe, üheksakilomeetrise maa-aluse jõe, mis ristiti Saku valla samanimelise küla järgi Kirdaluks.
Nende ja terve hulga allikate veerohkus on Talioja sõnul samuti ohus. Lisaks jõuab väljapumbatav «surnud» vesi ilmselt 16 ümberkaudse küla kaevudesse.
Kaheksakümnendate lõpus taheti Kiili vallas samuti paasi kaevandada ja karjääri rajamisega jõuti juba ka algust teha. Paekna küla naine Salme Väljataga asus kaevandamise vastu võitlevate kohalike etteotsa.
«Plaan oli inimesi evakueerida. Just meie maja tagant pidi see piir läbi minema. See kõik tundus nii masendav,» räägib ta.
Aruste küla Uuemaa talu peremees Elmar Iida räägib, kuidas toonased puurimised tema kaevu vee ära rikkusid. «Siiamaani ei kõlba juua,» kurdab ta. Tema köögi ja teeotsa alt jookseb läbi vastavastatud Kirdalu maa-alune jõgi.
Vene aeg sai läbi ning kaevandamine jäi pooleli. Nii Väljataga kui Iida on aga endiselt valmis kodukohta kaitsma. Nad kavatsevad täna Saku gümnaasiumi saalis Tagadi külla kavandatava paekarjääri keskkonnamõju hindamise programmi avalikule arutelule minna ja ehk ka sõna sekka öelda.
Mis on Tuhalas?
Karstiväljal voolab Tamsi allikatest algav 26 km pikkune Tuhala jõgi, millest 6 km voolab kolme haruna maa all.
Kogu kanti iseloomustavad huvitavad karstinähtused, haruldased taimed ja rikas kultuurilugu.
Sulu talus on Ülo Õuna (1940-1988) skulptuuride näitus.
Vanas taluhoones asub Tuhala Looduskeskus.
Tuhala nõiad suvel magavad
Harjumaal Tuhalas on Nõiakaev seda teavad vist küll kõik eestimaalased. Kevaditi suurvee ajal, kui meediakanalid teatavad, et kaev «keeb», valgub sinna inimesi üle kogu Eesti haruldast loodusnähtust oma silmaga vaatama. Kesksuvel on suurvee ajal kaevus vihtlevad nõiad uinunud, kuid kohalikud elanikud peavad võitlust kaevu säilimise eest.
Tuhala on paikkond Kose vallas Harjumaal, mille asustuse vanus on ligi 3000 aastat.
Kõige rohkem teatakse Tuhalat Nõiakaevu järgi.
Tuhala Nõiakaev hakkab keema 100 liitrit sekundis vaid siis, kui Tuhala jões vee vooluhulk on vähemalt 5000 liitrit sekundis.
Teadlaste hinnangul on Nõiakaev unikaalsemaid loodusnähtusi Euroopas.
Ümbruskonnas asuvad lähestikku Tuhala maastikukaitseala (196 ha), Kämbla looduskaitseala (171 ha) ja Tammiku looduskaitseala (97 ha).
Uuringud ei tähenda, et kopp on maasse löödud
Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja -tehnoloogia osakonna juhataja Rein Raudsep tunnistab, et lubjakivimaardlat kavandatakse keskkonnamõju poolest väga tundlikku piirkonda. «Veeprobleem on number üks,» ütleb ta.
Kuigi praegu on keskkonnamõju hindamine plaanis vaid Nõmmküla karjäärile, võib Raudsepa sõnul oodata, et lisaks Merko Kaevandustele taotlevad seda tulevikus ka Paekivitoodete Tehas OÜ ja Kiirkandur AS.
Kohalike elanike vastuseisust kaevandustele teab Raudsep enda sõnul küll. «Kohalikud on tegelikult igale asjale vastu,» ütleb ta. «Kohalikud ei ole ainsad Eestimaa kodanikud, vaid seda on ka firmade esindajad.»
OÜ Merko Kaevandused esindaja Rein Ratas möönab, et kaevandamine tingib ulatusliku põhjaveetaseme alanemise.
Kohalike vastuseisu kohta ütleb Ratas, et see on täiesti loomulik ja rahustab, et kui keskkonnamõjude hindamine ütleb, et külakaevud jäävad kaevandamise tulemusel kuivaks, siis jääb plaan katki. «See, et on tellitud keskkonnamõju hindamine, ei tähenda, et kopp on sama hästi kui maasse löödud,» kinnitab ta. (PM)