Peaosas Agnetha Katrina Eelrand ehk Natu, vanus 10 kuud, kaal 12 kilo. Rahmeldis, keda tuleb kord nädalas Vääna-Jõesuust Tallinna võimlema transportida. Kõrvalosas suvekäru Emma Lieback, kaal 8 kilo.
Autodemekas liikudes varitsevad ema ja last loendamatud sekeldused ja ohud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolmapäev kell 11.08. Start Vääna-Jõesuu bussipeatusest.
Harjumaa Liinide buss jõuab kohale õigel ajal. Esimeseks vingatuseks polegi põhjust sedakorda avab bussijuht ka keskmise, vankritele mõeldud ukse ilma pantomiimita, mida mõnikord olen tema halastuse võitmiseks etendama sunnitud.
Ilmselt on ta meie eksistentsiga leppima hakanud. Vankritele mõeldud uks on seda siiski vaid nime poolest. Kui isegi oma suvekäruga käsipuude vahele ratast pidi kinni jääme, mida siis peaksid tegema normaalmõõtmetes vankrite omanikud?
Emad ühendavad jõud
Kerge paanikasööstuga saan takerdunud ratta kuidagi kätte, teen meeleheitliku liigutuse ning vinnan ühe habemiku halvakspaneva pilgu all oma kandami üles.
Käru lapsega parkima, pidur peale ning ruttu esiukse juurde piletit nõutama. Pilet käes, haaran lapse kaenlasse ja mõistagi võtab juht just sel hetkel uhkelt paigalt. Meiega sarnaselt sajab vastu istmeid kepiga vanatädike. Õnneks jääme enam-vähem jalule.
Ah et miks me marsruuttaksoga ei sõida? Soojal ajal mahub paariteistkümnekohalisse väikebussi heal juhul kaks kolmandikku kõigist soovijatest, nii oleme kõhukotis rippuva Natuga mõnel korral nukralt sõidukile järele lehvitanud, kui see meie peatusest hoogu maha võtmata läbi sõidab. Juba peatunud marsakasse ükskõik kui väikeseks kokku lapitud käruga trügimise eest saaks aga ilmselt ihunuhtlust.
Pool tundi hiljem Balti jaamas bussist väljudes toimub sama mis sisenedes, ainult vastupidises järjekorras. Hea, kui bussis on mõni lapsega ema veel nemad on tavaliselt ainsad, kes märkavad ja peavad vajalikuks üksteisele appi tulla.
Nõnda me siis aeg-ajalt koopereerume. Millises järjekorras lapsed ja vankrid maha upitatakse, on tõsine logistiline ettevõtmine. Parimas elujõus mehed kaovad vankrit märgates enamasti kiiremini kui paha hais, ehkki vahel harva on olnud ka erandeid. Täna mitte.
Linna jõudes tunnen alati, et olen suure asjaga hakkama saanud. Seekord ei leidunud bussis isegi tädikest, kes joviaalselt lalisevale Natule hoiatavalt näppu viibutanuks.
Takistusjooks alga!
Võimlemistunni alguseni Tartu maanteel jääb umbes 40 minutit, seega aega raisata pole. Esimest korda selle marsruudi läbimisel olin sedavõrd naiivne, et proovisin tunnelisse laskumiseks end kaldteele manööverdada. Topeltratastega käru puhul kahjuks asjatu vaev. Nõnda siis teeme väikese ringi ja ületame Toompuiestee jaamahoone juurest foori alt.
Niinimetatud jalakäijate foor, olen selgeks saanud, on mõeldud eeskätt sprinteritele, normaalses tempos teed ületades jõuad parasjagu tee keskele, kui roheline tuli ähvardavalt vilkuma hakkab.
Hea küll, kärus istuva lapsega suudan need mõnikümmend sammu pooljoostes teha, ent empaatiavõimet rakendada ja end viletsa kõndimisega vanakeseks või last käekõrval vedavaks emaks mõelda ei tahaks.
Järgneb sõna otseses mõttes raputav reis läbi vanalinna. Ebamugavaks teevad selle eeskätt vihmavee äravoolukanalid, mida tuleb ette umbes viie sammu tagant ja millesse käru väikesed rattad takerduma kipuvad. Ent kohale jõudmise kiirust ja vanalinna ilu arvestades tasub see kõik vaeva. Kaldteeta kõnniteede äärtest oleme õppinud end juba profiliigutusega üles upitama.
Stockmanni juurde jõudes tabab meid tõeline ja seekord hea üllatus. Tartu maantee on ületamiseks valmis. Tasased teed, kust autod (veel) üle ei ralli, on justkui lapsevankritele mõeldud. Super!
Esimesse võimlemistundi pürgimine kujunes muide tõeliseks kaoseks, sest meie sihtmärk, Nipi mängumaa, asub Kataloogi poe kõrval, ning tänava ületamine sõiduteele autode ette sattumata polnud peaaegu võimalik, kõnniteed olid igast suunast loomapuuridena tarastatud.
Pea laiali otsas, tüürisin käru kruusateele, millel rattad peamiselt kohapeal ringi käia tahtsid. Sama tabasin tegemast veel paari saatusekaaslast, samuti pahaaimamatult beebivõimlemisse suundunud lastega ema.
Veel mõned korrad edasi-tagasi mööda kruusa ja trammiteid manööverdamist ning asjatut väljapääsu otsimist traatvõrgu vahel ning mitu pead mõtlesid välja, et arukam on ära teha kvartalisuurune ring ja püüda Nipi mängumaale tungida tagahoovi kaudu. Kui õige uks viimaks leitud, oli võimlemistund umbes kümme minutit kestnud.
Aga täna jääb teha veel viimane spurt käru kitsast ja valele poole avanevast uksest sisse saada, koos lapsega trepist üles tassida ja teisele korrusele parkida. Sest alumisel korrusel on ruumi vaid paarile esimesena saabunule.
Selleks ajaks (higi niriseb mööda meelekohti ja kätel on kärutamisest vibratsioon sees) tundub täiesti õigustatult, et olen oma võimlemistunni juba kätte saanud ning järgmised kolmveerand tundi paksukesest tütart kukil ja süles väntsutada näib tõsise eneseületamisena.
Saanud trenni kätte, oleme mõlemad Natuga rampväsinud. Tema otsustab piimapudelit ludides unne jääda, mina tahan korda ajada veel mõned asjad, mille pärast linna sai tuldud.
Lapse uneaeg oleks ilmselt kõige turvalisem Kadrioru pargis mööda saata, seega sammud ja rattad sinnapoole. Teoorias kahtlemata kena soov, praktikas ei leia vaiksemate tänavate hulgast ühtki, mille kitsal kõnniteel oleks võimalik avariid tegemata mööda laveerida treppidest ja külgepidi teele pargitud autodest.
Hällilaul masinatelt
Kui liiklusreegleid eirates viimaks parki jõuame, tardun juba kaugelt paigale, märgates üht masinat (murutrimmer?), mis perspektiivis järsult ja kõvasti lärmama võiks hakata. Vasakpööre, kümme sammu, ja sealt paistab järgmine ohuallikas masin, mis kõvasti unnates sügislehti hunnikusse puhub. Aitäh, järgmine peatus Pirita tee!
Seekord peaaegu pääseme magava lapse ema suurimatest vaenlastest esimest ratast üles tõmbavatest tsiklitest, sumbutita autodest ja kummivilistajatest. Üldiselt võib aga kindel olla, et pooletunnise jalutuskäigu sisse mõni sedasorti tähelepanuvaegur mahub.
Paar kiiresti vilkuvat foori, paar reguleerimata ülekäigurada, mille ees viisakamat juhti oodates nõutult seista tuleb (kui keegi su sebrale lubabki, siis kõrvalrajalt läheneb kindlasti mõni masin, mis pidurdada ei kavatse) ning üritame sisse pusserdada keskraamatukogu uksest.
Sinna jõudmine on omaette kunsttükk. Hoone esine on paksult täis külg külje kõrvale pargitud autosid, mille vahelt parimal juhul anorektik läbi mahuks. Riskime neist taas mööduda, kasutades signaalitavaid ja meelekohale osutavaid juhte täis autoteed.
Juba raamatukokku viiva kaldtee rööpaid silmates aiman, et raamatud jäävad täna siiski viimata, ka siinne abivahend pole mõeldud topeltratastega väikekäru jaoks, turvaväravatest edasi käruga aga ei pääsegi.
Tivoli turutrepil
Jätta beebi omapäi pooleks tunniks allkorrusele? Võtta laps kaasa vankrita ning lasta käpuli riiulite vahele jooksma ja temale jõukohasel viisil riiulitel ootavaid kirjandusteoseid nautima? Siiski mitte.
Uuesti kesklinna kaudu kulgeva teekonna ajal jõuan imestada, kui kiiresti ehitused kohta vahetavad. Oled just õppinud mõnd teelõiku vältima, kui kruus, kõrvulukustav müra ja traataiad juba järgmisesse kohta kolivad.
Saan muidugi aru, et Ülemiste vanakese peletamiseks peab Tallinn igas suunas paisuma nagu pärmitaigen, aga ehk ei ole raske mõista ka tuhandete vankrilükkajate pahameelt?
Lausa uskumatu, kui tähtsaks muutuvad pisiasjad, kui sul on majas pisike inimene, kelle söögi- ja uneaegade, ehmatuste ja tujudega ööpäev läbi arvestama pead.
Võtame suuna hoopis Balti jaama turule värsket lihakraami ja juurikaid ostma. Turud ju ometi kärudele spetsiaalseid atraktsioone ei paku?
Pean oma tõekspidamistesse tõsiseid korrektiive tegema, kui üritame välja tungida linnuliha müügisaalist.
Üle kõrge läve sisse tõstsin lapse koos käruga, tagasi tulles aga takerduvad esirattad katkisesse asfalti, tagumised läve taha ning äkki ripub Natu pea alaspidi nagu nahkhiir. Au ja kiitus sellele, kes kärudele turvarihmad välja mõtles!
Laps ise peab seda ilmselt võimlemistunnijärgseks lõdvestusharjutuseks, kuid ümberringi tegevusetult vahtivaid, kohkunud ja näägutamisvalmis inimesi vaadates tabab mind viimaks enesehaletsushoog.
Mõtlen jalutuskäigule suvises Sitsiilias, kus üks restoraniomanik mind koos Natuga peaaegu jõuga oma tavernisse tõstis, sest taevast kukkus kaks tilka vihma.
Õnneks on kell nüüd nii palju, et issi on lõpetanud töö, suuremad lapsed koolist auto peale korjanud ning aeg on kogu kambaga kodu poole sõita. Huh.
Homme jalutame ainult Vääna metsade vahel, tühja neist männijuurikatest!