Ehkki kiirküsitlus ühes Tallinna kesklinnakoolis teemal «kas lähete marti jooksma?» lõpeb enamasti vastuküsimusega «kas täna on mardipäev vää?», on ka pealinna noorte hulgas neid, kes rahvuslikku tava hea meelega au sees hoiavad, kirjutab Helen Eelrand.
Ärge minge Virru, minge marti jooksma, on Tallinna Jakob Westholmi gümnaasiumi õpilase Liis-Grete Arro (14) sõnum eakaaslastele. Tema koos kahe omavanuse sõbrannaga talitas tänavu just nii. «Meil tuli eelmisel aastal nii vägevalt välja, jube naljakas oli!» põhjendab tütarlaps, miks uuesti meheriided selga ja grimm näole veeti.
Klassiõe Britta-Johanna Kolomi sõnul jääb teismelistel tüdrukutel mardijooksmine soiku seetõttu, et lustlikus kostüümis kardetakse nõme välja näha. Ka poistel on selles vanuses teised huvid.
Viiendas klassis on poiste entusiasm siiski veel säilinud, nii kohtasid sel aastal Pirita-Kosel marditanud Tallinna 21. kooli viienda klassi tüdrukud Nataly Voolaine, Helen Killandi ja Maarja-Liis Saarm küllalt omavanuseid mardiks maskeerunud poisse. «Naabripoisid käisid kasukates ringi,» kinnitab Nataly.
Vanaisa püksid jalga
Üldiselt möönavad kõik Postimehega vestelnud tüdrukud, et kadriks riietumine, mis varsti samuti ette võetakse, on lihtsam ja loomingulisem. Liis-Grete kaevas keldris hoolega kadunud vanaisa garderoobi hulgas, et sobivaid riideid leida.
«Hästi suured püksid, kaks-kolm numbrit suuremad püksid, kaabu peas ja hästi suur portfell,» kirjeldab Liis-Grete oma esinemiskostüümi. Klassiõde Karolyn Eluri on esinenud isa pükstes.
«Eelmisel aastal läksime Karolyni tädi juurde ja ta ei tundnud meid ära!» rõõmustavad tüdrukud õnnestunud mardijooksmise üle.
Asja võetakse tõepoolest tõsiselt, näiteks möödunud aastal tassisid tüdrukud mööda Pelgulinna tornmaju marditades kaasas herneid, mida vana tava kohaselt põrandale loobiti.
Enamasti soojade emotsioonide saatel. «Kõige õnnelikumad on vanad inimesed ja need perekonnad, kus on väikesi lapsi,» pajatab Karolyn. Britta sõnul sõltub nende esinemise pikkus pererahva soovidest. «Kui soovitakse, siis ka tantsime.»
Turvauksed tüdrukuid ei kohuta. «Laseme alt kella, küll mõni ikka sisse laseb!» teab Karolyn. Ukse taha jõudes järgneb vana hea mardilaul küünte külmetamisest ja varvaste valutamisest, mis meeles juba lasteaiast saadik.
Sama repertuaar oli kavas ka 21. kooli tüdrukutel, kes sisse pääsedes pererahvale mõistatusi esitasid ja viimaks lapse-, karja- või viljaõnne soovisid. «Üks vanem tädi ütles selle lasteõnne kohta, et no vaatame,» naerab Nataly. «Esinetakse sellega, mida osatakse. Üks väike poiss laulis näiteks aabitsalaulu.»
Vanillja Ninjat ei laulda
Igal juhul ei esine ka tänapäeva mardid Vanilla Ninja või Tokyo Hoteli lauludega peamiselt on kavas ikka sajanditevanune rahvalaul.
Heleni sõnul ei luba aga kaugeltki kõik inimesed marte oma tuppa, mõned jätavad külalised seisma ukselävele, mõned aiaväravale. On ka aknaid, mis mardilaulu kõlades kiiresti pimenevad.
Suurematel neidudel on meeles, kuidas kord ka oma kooli töötaja mardisante tõrjus. Selline hirm on tüdrukute hinnangul paari aastaga järjest süvenenud.
Ka mäletab Britta-Johanna, kuidas eelmisel aastal mõni aasta noorem poiss naismartidele noaähvardusega hirmu naha vahele püüdis ajada. Ka pelgavad neiud mõnevõrra eramajade aedades varitsevaid valvekoeri. «Me oleme tugevad tüdrukud!» tõrjub pisike habras Britta hirmu.
Siiski mäletavad tüdrukud kibedat lapsepõlvekogemust, kui suured tugevad noorukid kogu mardisaaki enesele krabada tahtsid ja nende eest põgenedes järjest asju maha loopida tuli. Möödunud aastal, kui tüdrukud bussipeatuses mardisaaki jagasid, tundsid kotitäie vastu kohatut huvi sama vanad poisid.
Põhja prefektuuri Lõuna politseiosakonna korrakaitsetalituse juhtivkonstaabli Erika Kaskla praktikas on igal aastal olnud üks-kaks juhtu, kus pahaaimamatud mardid röövimise ohvriks on langenud. Tõenäoliselt on vahejuhtumeid rohkemgi, kuid need kõik ei jõua politseini.
Enamasti on tülitajateks paar aastat vanemad noorukid, kes sageli ei teadvustagi endale, et väiksemalt jõuga kommide äravõtmine võib kaasa tuua kriminaalkaristuse.»
Mardile palka rahas
Juhtub ka teisiti: mõne aasta eest oli juhtum, kus üks vanem proua laskis mardisandid korteri esikusse ja läks toast kommi tooma ning sel ajal võtsid mardisandid esikus olnud kotist ära rahakoti. Kaskla sõnul olid tookord varasteks 1213-aastased poisid.
Ebaturvalisest linnaelust hoolimata soosivad tüdrukute vanemad mardijooksmist ning ka kodudes on alati külaliste tarbeks õunu-komme ostetud. «Ema tuleb alati mardilaupäeval suure kilekotiga koju,» teab Nataly, kellel endal aga tiheda programmi tõttu tänavu mardid nägemata jäid.
Spetsiaalset marditoitu tänapäeval linnakodus siiski renamasti ei tehta juba sel lihtsal põhjusel, et hani või kukk pole kaubandusvõrgus just tihe külaline.
Tasuks vahva esinemise eest on tavaline anda mandariine või komme, kuid järjest enam makstakse martidele palka ka rahas.
21. kooli tüdrukute saagiks kogunes neljapäeva õhtul 30 krooni, kuid vahel on teenitud rohkemgi.
«Ühel aastal käisime ühes uhkes ja rikkas majas. Olime kuuekesi ja igaüks sai 25 krooni,» jutustab Helen.
Ka suurematel tüdrukutel tuli omavahel ära jagada sajakroonine sissetulek. Kuid vanemate kommete austajad on lastele kaasa andnud ka moosi ja mett. Britta on kunagi kingiks saanud fotoaparaadi sisse käiva filmirulli, sest muud käepärast polnud pererahval parasjagu anda.
«Samas on lahe hoopis elamus, mille me saame,» kiirustab Liis-Grete täpsustama, «raha pole üldse nii oluline,» Kommid ja küpsised on käepärast olnud ka vene keelt kõnelevatel peredel.
Ka Nataly väitel on mardipäeva mõtteks hoopis inimeste lahkust kohata ja ise teistele külaskäiguga rõõmu valmistada. Paar tundi kodulähedast tiirutamist ning ongi martidel kotid kuhjaga täis ja jalad väsinud.
Kas teate?
Mida teised rahvad teevad?
Inglismaal kutsutakse mardipäeva ka kõhuvalupäevaks, sest süüakse ohtralt liha, farmitöölistel on luba külastada sugulasi. Üldiselt tapetigi mardipäeval loomi ja soolati talveks liha.
Prantsusmaal on tavaks faire le Saint-Martin ehk marti tähistada veinijoomisega.
Itaalias avatakse mardipäeval koolid, süüakse liha ja mõnel pool küpsekartuleid.
Kreekas algab uus kirikuaasta.
Rootsis valmistatakse mardihani Marten Gas ja pidutsetakse.
Hollandis käivad lapsed sanditamas.
Ameerikas liiguvad laste rongkäigud laternate ja mardilauluga tänavail.
Asatru liikmed pühitsevad Einherjari, mis on pühendatud 432 000-le jumalaid kaitsvale sõdalasele.
Paljudes riikides tähistatakse 11. novembril Esimese maailmasõja lõpu päeva kui mälestus- või veteranide päeva.
Allikas: www.folklore.ee
Politsei nõu
Mardi- või kadrisandid peaksid liikuma mitmekesi koos ning külastama vaid naabreid ja tuttavaid.
Päris võõrasse korterisse pole mõtet marti tegema minna.
Norimise korral tuleks tülitajaid lihtsalt ignoreerida ning eemale kõndida.
Tõsisemate vahejuhtumite puhul pöörduda kiiresti politseisse ning võimalusel jätta meelde ka tülitajate tundemärgid, et patrull saaks neid kohe ümbruskonnast otsida.
Linnarahvas riietus vanasti nõidadeks
Mardilaupäeval või mardipäeval liikusid algselt ringi mehed, 19. sajandi lõpu poole meesteks riietunud tütarlapsed. Ka hiljem on püütud pigem meestena marti joosta. 19. sajandil liiguti tihti juba ühise segakambana perest perre. Jooksmist alustati õhtupoolikul.
Martidel olid seljas musta või tumedat värvi rõivad või pahupidi pööratud kasukad. Kasutati igasuguseid käepäraseid vahendeid, nagu takkusid, millest tehti habe ja juuksed, tohtu, sammalt, oksi jm, millest sai valmistada maski või mida sai kasutada kostüümi juures, samuti vatti ja riideribasid.
Maskid olid enamasti mõeldud näo varjamiseks ja seetõttu rohmakad ning koledad. Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks.
Riietusid kuradiks
Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Karvaseid rõivaid on usundiuurijad seostanud viljakusega, eeskätt on meil teateid, et karvaste santide puhul on oodata head lambaõnne.
Linnades maskeeruti 20. sajandi keskpaiku poe- või omavalmistatud maskide abil loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks tuntud tegelasteks, keda oli mõne tunnusliku joone abil lihtne jäljendada.
Üha sagedamini piisas näo värvimisest, et mardiks minna. Linnades polnud tundmatuks jäämine enam ka nii oluline, sest nagunii tunti kaugemalt tulijaid vähem.
Vitsad olid kaasas
Kombeks oli peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada ja helistada kellasid. Arvatavasti oli see mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks.
Martidel ja kadridel olid alati vitsad kaasas, millega pererahvale löödi tervist, kuid ka nuheldi neid, kes olid olnud laisad: lapsi, kes lugeda ei osanud, tüdrukuid, kellel oli vähe käsitööd ette näidata, ninakaid.
20. sajandil hakati käima koolimajades, kohvikutes, restoranides, nii nagu 19. sajandil käidi mõisas või hiljem ka seltsimajas mardisandiks. Üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid tähistasid püha oma ruumides peoga, Veljesto näiteks spetsiaalsete mardikarnevalidega.
Allikas: www.folklore.ee
Mardilaul ukse taga
Tere, tere, perekene,
tere, perenaisekene,
laske mardid sisse tulla!
Mardi küüned külmetavad,
sõrmeotsad sõitelevad.
Mardid tulnud taevaasta,
tinast tehtud teeda mööda,
mööda kullastà kõrèndaid.
Peretütar, neitsikene,
puhu tuli toassa,
lõõtsu lõke lõukaasse!
Kui pole peres piirukesta,
siis võta laest laastukesta;
kui pole laes laastukesta,
siis võta roogu räästaasta;
kui pole roogu räästaassa,
siis võta narest pinnukesta,
siis puhu tuli toassa,
lõõtsu lõke lõukaasse.
Peremees, peremehikene,
perenaine, naisekene,
võta võtmed varnasta,
nõretimed nõtkemasta,
kõpsi-kapsi kammerisse,
astu alla kellerisse,
otsi mardilè osàda,
katsu mardilè kalàda,
vana venda, vorstikesta,
sandimardi maugukesta,
sealiha siilakuida,
põrsa päid, poolikuida!
Allikas: www.folklore.ee