/nginx/o/2022/05/18/14559448t1hc62e.jpg)
Linnavalitsus on läbi surumas parkimismäärust, millega laiendatakse tasulise parkimise ala ning tõstetakse parkimistasusid. Parkimistasude negatiivsest mõjust kesklinna äritegevusele on Tartu Postimehes juba kirjutatud. Ent veelgi suurema löögi saaksid kesklinna alalised elanikud, kelle parkimisloa tasu tõuseb koguni kuni 120 korda (kuni 6000 kroonini aastas).
Selline äkiline tõus on ebaõiglane elanike suhtes, arvestades õigustatud ootuse printsiipi. Veel enam, see on otseselt kahjulik linnale tervikuna.
Narrid põhjendused
Linnavalitsuse põhjendused uuele räigele hinnapoliitikale mõjuvad küüniliselt. Määruses leiduv selgitus märgib, et «muudatusega püütakse kohalikke elanikke mõtlema panna alternatiivide leidmisele sõidukite parkimiseks väljaspool linnatänavaid».
Ma usun siiski, et kesklinna elanikud, just nagu teisedki inimesed, eelistavad oma autot hoida võimalikult turvalises kohas, näiteks garaais või hoovis. Linnatänav on tõepoolest viimane lahendus, seda nii turvalisuse kui ka mugavuse suhtes, kuid sellega on kesklinna oma elukohaks valinud inimesed loomulikult arvestanud.
Milliseid teisi alternatiive linnavalitsus silmas peab? Vihje võimalusele hoida autot väljaspool tasulise parkimise ala on absurdne, iseäranis, kui sama eelnõuga laiendatakse seda ala veelgi. Nagu linnaisadel endil, on ka kesklinna elanikel autot vaja, liikumaks kodust mingisse sihtkohta, nii et auto hoidmine sihtkohas ei ole arvessetulev alternatiiv.
Sama narrilt kõlab abilinnapea Georg Aheri selgitus, et
kesklinna elanikke parkimistasude tõstmine tegelikult ei puudutagi, sest niikuinii sõidavad nad päevaajaks autoga tööle.
Mõte kolida kesklinna tekibki ju esmajoones seetõttu, et õnnestuks vältida autoga ummikutes tunglemisi. Millisest ummikute vähendamisest me räägime, kui sunnime autoga tööle sõitma ka neid, kes muidu eelistaksid liikuda jalgsi või jalg-rattaga?
Uue parkimismääruse üldise põhjendusena ongi esitatud vajadus võidelda kesklinna ummistumise vastu. Paraku selgub Tartu Postimehes avaldatud andmetest, et põhisüü kesklinna täitumises autodega ei lasu mitte kohalikel elanikel, vaid kesklinnas tasuta parkivatel ametnikel, kellele on A-piirkonda väljastatud rohkem parkimislube kui elanikele endile!
Kohalike eesõigus
Kui neid ummistajaid veelgi omavahel võrrelda, on selge, et sissesõitnutel on kohalikest rohkem võimalusi leida alternatiive (näiteks jätta auto koju).
Kas esimese sammu linna muutmisel autovabaks ei võiks teha linnajuhid ise, loobudes oma tasuta parkimisloast, mille olemasolu ju lausa kutsub autoga tööle sõitma ning seda tänaval parkima, isegi kui alternatiivid oleksid võimalikud. Samuti on linnavalitsuse aga mitte linnakodanike võimuses kavandada parkimismaju probleemi lahendamiseks.
Olen elanud kümmekond aastat erinevates Euroopa riikides ning kõikjal on parkimiskitsikuse korral eelisseisundis kohalikud elanikud. Mõnel tänaval ei lubata sissesõitnutel parkida ka raha eest, kui tekib oht, et elanikud ei mahu ära.
Tartuga võrreldavas ülikoolilinnas Göttingenis on tasulises tsoonis elavate linlaste parkimistasu 30 eurot (u 470 kr) aastas. Ülikoolilinnas Cam-bridgeis, kus valitseb Tartust tunduvalt rängem parkimiskitsikus, maksavad elanikud sõltuvalt tsoonist kuni 1160 kr. Keskmiselt kulub seega aastase parkimisloa väljateenimiseks 25 tundi, meil ligi üks kuu!
Kas Göttingeni ja Cambridgei linnaisad on nii rumalad, et pole avastanud, kus puu all on raha peidus? Pigem on siiski tegu erinevate visioonidega linna arengust. Euroopas nähakse ideaalina mitmekesist linnakeskkonda, kus äri- ja elukvartalid on läbi põimunud. Selle üks tulemusi on väiksem autokasutusvajadus.
Tartu parkimismäärusega saavutatakse olukord, kus arendajatel tekib motivatsioon luua kesklinna korterite asemel büroopindu, sest nende kasutajatele on jätkuvalt võimalik taotleda tasuta parkimislube. Kas linnavalitsuse ideaaliks on kesklinn, kus kell 18 kustuvad akendes kõik tuled?