Eesti auriku uputamist varjutas aastakümneid salapära

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Aurik Kassari, mille venelased 1939. aastal põhja lasid.

FOTO: Meremuuseum

Venekeelsed allikad on neutraalse Eesti kaubalaeva Kassari uputamist kajastanud mitmel moel. Huvitav ongi jälgida andmete evolutsiooni, ehkki üsna võimatu on saada ülevaadet kõikidest allikatest.

NSV Liidu ametlikes infokanalites levitati teavet Talvesõja ajal uputatud Soome laevast. See versioon elas pikki aastakümneid.

1973. aastal avaldas NSV Liidu kaitseministeerium Moskvas kapten V. Dmitrijevi raamatu «Atakujut podvodniki». Loeme, et Kassari uputas Nõukogude allveelaev Šts-323 vanemleitnant F. Ivantsovi juhtimisel.

jutt mõnest mürsust

Kassari avastati kell 3.20, peatumisnõude järel kustutati tuled, kuid unustati välja lülitada ahtrituled, siis avati 45 mm suutükist tuli ja kell 4. 30 Kassari uppus, olles «saanud allpool veeliini mõned mürsutabamused».

Sama asutuse kirjastatud «Dvaždõ Krasnoznamennõi Baltiiski Flot» (1978) annab sama seletuse, nimetades Kassarit Soome aluseks.

1988. aastal ilmnevad perestroika (uuenduste) ja glasnosti (avalikustamise) tulemused: Moskvas ilmus Dmitrijevi ja Tšemesevi raamat «V glubinahh Baltiki», kus Kassari uputamisest samuti juttu.

10. detsembri öösel märgati merel suitsu ja laeva komandör vanemleitnant Ivantsov uuris asja: laeval on «saksa» tähtedega nimi – ehk on see Soome laev, asub ju Soome rannik üsna lähedal. Otsustati torpeedo kokku hoida ja laev uputada 45 mm poolautomaatsuurtüki tulega.

Samal 1988. aastal ilmus Moskvas veel S. Berežnoi koostatud teatmeteos «Korabli i suda BMF SSSR 1928–1945», kus öeldakse ilma keerutamata välja: 1935. aastal vette lastud ja 1936. aastal Balti laevastikku arvatud allveelaev Šts-323 uputas 10.12.1939 Eesti laeva Kassari.

Seega võeti omaks, et Nõukogude allveelaev uputas erapooletu Eesti lipu all sõitva auriku. Kaitsetute meremeeste tulistamist ei toonud meelde ka glasnosti-poliitika.

Samuti sai teatavaks, et Kassari uputamisel ilmutatud oskusliku tegevuse eest autasustati allveelaeva komandöri Ivantsovi ja miini-suurtükiallüksuse komandöri Suhhotinit Punatähe ordeniga.

Mõnes hilisemas käsitluses kinnitati, et see oli Eesti laev, mis aga liikus mereblokaaditsoonis.

2002. aastal muutus A. Platonovi käsitluses «Sovetsko-Finljandskaja voina 1939–1940 gg. Boevõje deistvija na more» üldpilt veelgi täpsemaks.

Hiline ülestunnistus

Nõukogude allveelaev liikus 10. detsembril Hiiumaa suunas, et majakasignaalidega täpsustada oma asukohta, kell 3.10 avastati 33 kaabeltau kauguselt transpordilaev, mille kohta tehti järelepärimine, aga vastust ei saadud.

Seejärel avati 45 mm suurtükist tuli, sest laeva suurem suurtükk oli jäätunud ning seega kasutamiskõlbmatu. Laeva uputamiseks lasti välja 8-3 kaabeltau kauguselt ühtekokku 160 (!) mürsku.

«Maksab tähelepanu pöörata suurele arvule väljalastud mürskudele, mida saab seletada nende väikese kaliibriga,» sedastab autor, lisades, et see oli Eesti laev, mis sõitis väljaspool blokaaditsooni, 28,5 miili Ristna majakast põhja pool.

    Tagasi üles