Postimees külastas jõululaupäeva eel koos Peeteli sotsiaalkeskuse juhi Mati Sinisaarega inimesi, keda heade inimeste abita ähvardaks pühade ajal tühi kõht.
Jõuluvalgus säras ka elektrita kodudes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kas taskulamp on?» küsib Mati Sinisaar turvakodu juhatajalt Liia Vainult enne Põhja-Tallinna piirkonda teele asumist. Kohtades, kuhu kohe läheme, ilma ei saa, kuid kaubikutäis läikepaberis kingitusi ja toidukotte Skandinaaviast ootab jagamist.
Kottides on lisaks singile, sulatatud juustule ja konservidele hügieenitarbed, näiteks juuksehooldusvahendid. Kuid Sinisaare sõnul pole mõnesse noist kodudest pesuvahendeid mõtet viia inimestel lihtsalt pole kohta, kus end pesta.
Esimesed aknad, mille suunas vaatame, asuvad pealtnäha üsna tavalises ühiselamus. Aknad on valged ja kaunistatud. Ühiselamu trööstitusse, soditud ja vaesuse järele lõhnavasse trepikotta on pargitud kümmekond lapsevankrit.
Lapsed väsivad vaesusest
Meenub, et olen samas kohas kunagi juba olnud narkopolitseinikega reidil. Siinsamas suruti uimastikaubitseja viis aastat tagasi otsmikuga vastu treppi, ent ega sarnased probleemid seetõttu veel lahenenud pole.
Trepil jookseb üks asukatest meid peaaegu pikali ja uurib, kas Sinisaarel on kaasas piisavalt kingitusi naabrinaise narkomaanist poeg on kogu söödava ja müüdava jälle kodust minema tassinud. Kõigepealt käime aga päkapikkudena tiiru läbi noore naise juurest.
Tal on kaks last ja toas ruumi täpselt ümberpööramiseks, pole vannituba ega kööki. Parasjagu viibib külas sõbranna oma lapsega. Norralaste abiga on naine saanud nii mööblit kui kodutehnikat ning kinnitab nüüd pakki vastu võttes, et tuleb toime. Ette rutates võib öelda, et võrreldes järgmistega näeb see miniatuurne kodu välja peaaegu nagu unelm.
Teine naine ootab juba all auto juures ja jutustab kiiruga oma loo. Neli aastat vanglakogemust, lahutus elukaaslasest, aastane tütar, kes vajab silmaoperatsiooni ja keda ta kirikus pesemas käib, ning lootus uuest aastast kokana tööle asuda. «Mul on lapsel lahke ristiisa ning kirik aitab toidu ja mähkmetega,» tunnistab ta.
Järgmises kodus võtab meid vastu kolme lapse ema. Närtsinud olemisega, kuid kaine. Elab koos venna ja noorima tütrega. Vanem tütar on välismaal lapsehoidjaks, 12-aastane poeg võõrutusravil.
Algklassides tublilt õppinud poissi on üledoosi tõttu kahel korral elustatud. «Ema armastab oma lapsi väga, aga poiss valis lõpuks tänava,» selgitab Sinisaar. «Kus tal kodus olla olekski? Või õppida? Narkomaania ja kuritegevus ei leia seetõttu lahendust, et sellised lapsed ei saa õigel ajal abi.»
Esimeses klassis õppival tütrel on väike lauake, mille taga koolitöid teha. Praegu on tüdruk veel väga tubli, ema näitab uhkusega tema «viielist» tunnistust.
Tualettruumi (kui nii võib nimetada potti lõhutud seina taga) jagab pere naabriga. Köögiks on ühe auguga pliidiplaat. Pea kõigis külastatavates kodudes on see-eest mitu tuhatoosi, milles alati suitsevad konid.
Ametiks metalliotsimine
Järgmises lagunenud ruumis elab mitu peret Peeteli sõpru. Pead küünitavad aknast välja ja hõiked «Mati! Mati!» kõlavad ammu enne, kui uksest sisse saame.
Siin on nüüd koht, kus taskulamp välja võtta tuleb, sest lagunenud ja varisemisohtliku põranda kaudu muidu pärale ei jõua. Koridor lehkab nagu laut ja kannab jumal teab mitmesaja-aastast kultuurikihti.
Pereemal on kuus last, kuid näole usaldab end anda vaid pisim, kellele lõpuks kingipakk sülle õnnestub suruda. Igal pool ripub pesu ja perenaine usaldab, et kasutab kingiks saadud pesumasinat pea iga päev suur pere ju.
Sinisaar märgib hiljem, et naine ei joo ning suitsugi pole teda iial nähtud tegemas. Tema probleemiks on lihtsalt vaesus ja mõningane toimetulematus. Sama elustiili on tõenäoliselt üle võtnud üks naise täiskasvanud poegadest. Põhikool jäi poisil lõpetamata ning praegu otsib ta tööd, siiani tulemusteta.
Järgmise hurtsiku teisel korrusel asuvas korteris on kodus aastane tüdrukutirts, tema napsilembene vanaema ja kolm meest, kelle sugulusastet ei õnnestugi päris täpselt kindlaks teha.
Imearmsa julge pilguga plika turnib endast mitu korda suurema mängukaru seljas. Lühikese elu jooksul on ta ilmselt palju näinud, nagu neli aastat vanem õdegi.
Suuremate pidude järel on ema, vanaema, lapsed ja meeskülalised toas kõik kõrvuti või ühes hunnikus maganud. Loomulikult pole ka siin majas pesemisvõimalust.
Koridori peal asuv peldikupott on triiki täis ning sinna ronimine lagunenud põranda tõttu eluohtlik. Vanaema ja onud tossutavad köögis, kuid elutoa (või on see magamistoa?) uksel ilutseb suitsetamist keelav märk.
Maja ees liitub meiega korraks Peeteli vana tuttav, kellest nüüd noor mees saanud. Ta naaseb just metalliotsingult, on must, läbikülmunud ja nii näljane, et tahaks kingiks saadava toidupaki siinsamas nahka pista.
Metallimüük on tema ainus sissetulekuallikas. Kahjuks polnud ta viis aastat tagasi nõus kooliteed jätkama ja seetõttu ei saanud kirikus elada. Toiduabi ja hea sõna osaliseks saab ta siiski.
«Peaasi, et laps ainult koolis käiks ja õpiks, muuga suudame toetada,» selgitab Sinisaar Peeteli põhimõtet.
Meie tänaõhtusesse viimasesse elupaika viib taas kottpime koridor, mille põrandalt on siiski võimalik tuvastada valgeid sulgi ja ilmselt mingi looma jaoks nurka asetatud toidujäätmete topsi.
Kommuun küünlavalgel
Toas põleb küünal. Osaliselt ehk jõulude tõttu, ent peamiselt siiski põhjusel, et majas puudub juba pikemat aega elekter. Peeteli varustab selle elanikke pidevalt küünaldega.
Teadmata sisuga kaljapudeli ja mandariinidega kaetud laua taga istub viis inimest, näod kaunis paistes, joped seljas. Püsielanikust naisel pole labajalgu ning ta saab liikuda vaid sõprade abil.
Oma tervisehädadest tahavad pajatada teisedki pidulised, aga ühe erandiga koera silitav naisterahvas on valmis üles otsima korralikuma elu peale siirdunud 16-aastase poja pildi.
«Võtke igaüks omale üks pakk!» pakub Sinisaar, kuid iseeneslikult tekkinud kommuuni liikmed kinnitavad, et söövad kõik ühiselt ära. Ühes pakis on umbes paari päeva jagu toitu.
Maja ees piirab autot kohalike teismeliste kamp, ka näljased ja kingihimulised. Kuid meie autost on pakid selleks korraks otsa saanud. Noortele lubatakse, et kui nad neljakümne minuti pärast kirikust ja sotsiaalkeskusest läbi astuvad, saavad pakid kätte.
Tavaliselt käivad Peeteli inimesed toidupakke jagamas kahel korral kuus, korraga sajale inimesele. 20 keskuse last, pärit samadest peredest, on äsja Norrasse koolivaheajale sõitnud. Külastavad sealseid peresid ja näevad veidi teistsugust elu.
«Kuidas nad muidu teaksidki, et elul on ka parem pool?» tõdeb sotsiaalkeskuse juhataja.
Peeteli keskus
Kiriku juures tegutsev Peeteli sotsiaalkeskus tegeleb vaeste peredega.
Peeteli keskus on hoolitsenud ka tänavalaste kõhutäie ning nende kooli saatmise eest.
Põhiline humanitaarabi tuleb Norrast ja Rootsist.