«Ma tõesti väga-väga-väga palun teid! Ma olen üks täiesti apoliitiline tütarlaps, kes peab niikaua Liba-Pentuseks käima, kuni õnnestub mõni Raudristi kavaler välja sööma meelitada ja sel moel nõidusest vabaneda.»
«Paraku ei saa aidata,» ohkasin mina. «Kui soovite, annan teile kamraadi telefoni.»
Varustasin tütarlapse Harald Nugiseksi numbriga ning haarasin pastapliiatsi uuesti pihku. Kuhu me jäimegi? Ahah, Göring, Goebbels ja Himmler
Tont võtaks! Jälle see telefon.
«Villi, neil on siin mõned lehmakellad ka,» nurrus maadam Pärnits raugelt. «Sulle ju meeldivad lehmakellad? Kas kuuled, kuidas nad helisevad?»
«Jaa, kuulen küll! Väga hästi kuulen!»
«Aga sina ära lase ennast sellest tühiasjast muidugi segada. Sina tee rahulikult oma väga tähtsat tööd,» itsitas naabrinaine ning lõpetas kõne.
Jõin suhkruvett, et rahuneda. Võib-olla ma pole memuaaride kirjutamiseks siiski veel päris sobivas eas? Niisugune töö eeldab siiski teatavat küpsust ja üleolekut päevaprobleemidest.
«Tervist, see olen jälle mina, Liba-Pentus. Härra Nugiseks ei saa sööma tulla. Nüüd on kõik minu lootused teie peal, härra Frits.»
«Olgu pealegi,» ütlesin mina. «Saame tunni aja pärast Olde Hansas kokku. Kui peaksin natuke hiljaks jääma, tellige mulle vorstikesed hapukapsaga ja kaks õlut. Mul on siin üks väike asjatoimetus.»
Tõmbasin ruttu nahkpüksid jalga, tormasin proua Pärnitsa ukse taha ning andsin kella.
«Viimasel hetkel jõudsid, armas Villi!» kommenteeris naabrinaine, «Baierlased lõpetasid just jahisarve puhumise, kohe hakkavad joodeldama.»
«Aga lehmakellad? Ma kuulen helinat! Kus on lehmakellad?»
«Näe, selle põlvsukkades onkli kaelas, kes parajasti koeraga heinakuhja otsa ronib!»
