E, 5.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Laskmata jäänud lask ja päästetud au

Alo Lõhmus
Laskmata jäänud lask ja päästetud au
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Poola allveelaev Orzel Tallinna sõjasadamas. Laeva põgenemine andis Nõukogude Liidule ettekäände süüdistada Eestit vaenuriikide abistamises.
Poola allveelaev Orzel Tallinna sõjasadamas. Laeva põgenemine andis Nõukogude Liidule ettekäände süüdistada Eestit vaenuriikide abistamises. Foto: Repro

Eesti torpeedopaadi Sulev meeskond halastas 1939. aasta septembris Tallinnast põgenenud Poola allveelaevale Orzel. Sulevi tollasel madrusel Boris Kivikul on laskmata jäänud mürsust tänini hea meel.


«Mul on pardal raskesti haige ja masinas vigastus. Kas võin sõita sadamasse?» Niimoodi küsib Tallinna reidile ilmunud Poola allveelaev Orzel 1939. aasta 14. septembril luba oma haigete meeskonnaliikmete – kapteni ja nooremohvitseri – maalepanekuks. Pärast mõningast läbirääkimist ta Eesti võimudelt selle loa ka saab.

Orzel on Poola allveelaev, kuid Poolat ei ole enam peaaegu olemas. Hitleri Saksamaa paarinädalane Blitzkrieg on jõudnud Varssavini ning just neil päevil upub see linn tulle. Kodutuks jäänud Poola lennukid ja laevad põgenevad, kui neil õnne on, välismaale.

Ka neutraalse Eesti lennuväljadel maandub kokku viis Poola lennukit, mis interneeritakse ning antakse siinse lennunduse teenistusse. Allveelaev Orzel interneeritakse samuti, sest Eesti võimud leiavad, et laeva teade masinavigastuse kohta ei vasta tõele. Suure sõja kaja on Eestisse veerenud ega lase endast enam mööda vaadata.

Ootamatu põgenemine


Eesti mereväe torpeedopaat Sulev naaseb Loksa suvebaasist Tallinna sõjasadamasse ning leiab Orzeli oma kodukai äärest. Sulevi meeskonnal tuleb nüüd hakata osalema ootamatu külalise valvamises. Ka madrus Boris Kivik peab aeg-ajalt püssi õlale võtma ning koos vahtkonnaülemast allohvitseri ja kahe kaasmadrusega võõrast allveelaeva passima. Lisaks istub Orzeli juhtimisruumis alaliselt valvel üks Eesti allveelaevnik.

Poolakad on Eesti võimude interneerimisotsuse peale pahased, nad krutivad oma torpeedosid ja muid relvi laevalt maha demonstratiivse aegluse ja vastumeelsusega. Kui kaptenmajor Johannes Santpank interneeritud laeva külastanud, olevat allveelaeva uus komandör külalise vastu võtnud istudes. Poola ohvitserid arutanud eestlase juuresolekul isekeskis poola keeles: «Ei tea, kas viskame ta kohe üle parda?»

«Me veel vaatame, kes kelle üle parda viskab!» vastanud Santpank seepeale selges poola keeles. Eesti ohvitseridel oli toona ju kena komme võtta naiseks poolatare. Ent Eesti sõjaväelaste sümpaatia on suures sõjas selletagi selgelt Poola poolel.

17. septembril ründab Poolat selja tagant ka Nõukogude Liit. Lihtsameelsed Eesti madrused, kes on nähtavasti liiga tõsiselt võtnud ajakirjanduses ilmuvaid rõhutatult neutraalseid rindeteadaandeid, teatavad oma poola vahialustele rõõmusõnumit: nüüd läks Nõukogude Liit teile ju appi!

«Mis appi!?» karjatavad poolakad vastuseks. «Samamoodi tulid meile kallale nagu Saksamaa!»

Madrus Boris Kivik paneb tähele, et sel 17. septembril tassivad poolakad sadamakaevust oma allveelaeva rohkesti vett. Ent see pole keelatud tegevus.

Kuid 18. septembri varahommikul allveelaev põgeneb. «Orzel organiseeris põgenemise väga lihtsalt,» meenutab  Kivik. «Elektri-telefoniliin lõigati läbi. Kail olnud valvur Boris Mahlstein meelitati laeva, kus ta uimaseks löödi, ning laev asuski kai äärest eemalduma.»

Ametliku versiooni kohaselt tulid poolakad Mahlsteini oimetuks löömiseks ise kai peale. «Võib-olla püüdis ta end uurijate ees välja rääkida, nagu oleks ta kai peal uimaseks löödud, meile ütles ta küll, et ta oli meelitatud laeva,» kinnitab Kivik.

Kui Orzel kella kolme paiku liikuma hakkab, pardal röövitud vahimees ning lisaks ka juhiruumis valvet pidanud Eesti telefonist, antakse Sulevilgi häire. Keegi laseb püssist laeva pihta mõned paugud.

«Aga mis sa püssikuulidega allveelaevale teed!» Ka Kivik, kes on sel ööl olnud vabavahis (st oma koikus maganud), saab püssi kätte. Kuid ei üritagi tulistada.

Samuti vabavahis viibinud Sulevi sihtur Bernhard Lille asub torpeedopaadi suurtüki taha. Relva töökorda seadmiseks ja väljasihtimiseks on küllaldaselt aega, sest põgenev Orzel on põrutanud Uue sadama välismuuli otsa ning sinna takerdunud. Kivik toob laost mürsu ja Lille võtab Orzeli komandosilla sihikule.

Ent torpeedopaadi meeskond tajub hetke vastutusrikkust. Kuna allveelaev on endiselt muulikivide otsas kinni, otsustavad mereväelased kõrgemalt poolt nõu küsida.

«Siis saatis Lille mind telefonitsi staabist küsima, kas tohib lasta,» meenutab Kivik. «Kuid ühendust ei saanudki, kuigi proovisime pärast veel.» Sel ööl, mil Euroopas möllab sõda ning Tallinna sadamas seisab sõdiva riigi allveelaev, ei võeta Eesti mereväe staabis lihtsalt toru.

Puhkeb suur skandaal


Sulevi meeskond otsustab mitte tulistada. «Lille oli hiljem uurimisel öelnud, et omad mehed ju peal, mis ma sellest allveelaevast lasen,» meenutab Kivik.

Orzel pääseb muuli otsast minema, kuid Sulev jääb kai äärde: kuna tegu on aurulaevaga, tuleb sel alles hakata auru üles võtma. Ka meeskond ja ohvitserid on poolenisti linna peal laiali. Kivik hangib takso ning hakkab mehi kokku korjama. Tunni-paari pärast väljub Sulev merele, võtab Naissaarelt peale süvaveepommid ning asub allveelaeva jahtima. Kuid Orzel, kelle pihta raamatu «Faatum. Eesti tee hävingule 1939–1940» andmetel lasti siiski Tallinna merekindlustuste suurtükkidest 14 mürsku, on kadunud nagu vits vette. Mõne aja pärast ilmub ta välja Gotlandi lähistel ning saadab kaks Eesti meremeest koos toiduainete ja kojusõidurahaga kummipaadis maale.

Kui Eesti pealinn 18. septembri hommikul virgub, läheb lahti diplomaatiline turmtuli. Mereväe juhtkonna pead lendavad. Juba järgmisel päeva kutsutakse Eesti saadik Moskvas vaibale ning Molotov teatab, et Nõukogude sõjalaevastik alustab Tallinna läheduses ise Orzeli otsinguid. Nõukogude laevad ja lennukid hakkavad rikkuma Eesti piiri, mõnda Eesti sihtmärki tulistatakse. Kriis üha süveneb, kuni viimaks saabub näiline lahendus baaside lepingu näol.

«Niikuinii oleksid nad mingi muu ettekäände leidnud, isegi kui me oleksime tulistanud,» usub Boris Kivik aga tänini. «Mul on väga hea meel, et me ei lasknud!»
Sest see mürsk oleks vältimatult tabanud ka Eesti Vabariigi au.

Tagasi üles